Kolmas värss

Pühendunud teenimine ei ole sentimentaalne spekulatsioon või väljamõeldud ekstaas. Selle olemuseks on praktiline tegevus. Śrīla Rūpa Gosvāmī annab oma raamatus „Bhakti-rasāmṛta-sindhu" (1.1.11) pühendunud teenimisele järgmise määratluse:

„Uttamā bhakti ehk puhas pühendumus Jumala Kõrgeimale Isiksusele, Śrī Kṛṣṇale, eeldab pühendunud teenimise sooritamist moel, mida Jumal on heaks kiitnud. Selline pühendunud teenimine peab olema vaba igasugustest tagamõtetest ja viljadele suunatud karmast, impersonaalsest jñānast ja teistest enesekesksetest soovidest."

Bhakti on teatud laadi praktika. Niipea kui me kasutame sõna „praktika", peame me silmas tegevust. Vaimne praktika ei seisne passiivses meditatsioonis, nagu mõned pseudojoogid õpetavad. Selline passiivne meditatsioon võib olla kasulik neile, kes ei oma teadmisi pühendunud teenimisest ning seetõttu võime me vahel leida juhendusi, milles seda soovitatakse vahendina häirivate materiaalsete tegevuste peatamiseks. Meditatsioon tähendab kõikide mõttetute tegevuste lõpetamist vähemalt teatud ajaks. Kuid pühendunud teenimise läbi on võimalik teha lõpp mitte üksnes kõikidele mõttetutele ilmalikele tegevustele, vaid ka hõivata end mõtestatud tegevusega. Śrī Prahlāda Mahārāja soovitab:

Pühendunud teenimise üheksa protsessi on järgmised:

Śravaṇam ehk kuulamine on esimene samm transtsendentaalsete teadmiste omandamise teel. Pühendunu ei tohi kuulata mitteautoriteetseid isiksusi, vaid peab pöörduma väärilise inimese poole, nagu seda soovitatakse „Bhagavad-gītās" (4.34):

„Ürita teada saada tõde, pöördudes vaimse õpetaja poole. Esita talle alandlikult küsimusi ning teeni teda. Eneseteadvustamiseni jõudnud hinged suudavad anda sulle teadmisi, sest nemad on näinud tõde."

Ka „Muṇḍaka Upaniṣadis" soovitatakse: tad-vijñānārthaṁ sa gurum evābhigacchet. „Selleks, et mõista transtsendentaalset teadust, peab inimene pöörduma autoriteetse vaimse õpetaja poole." Seega ei ole transtsendentaalsete salajaste teadmiste omandamine alandliku kuulamise teel lihtsalt väljamõeldis. Śrī Caitanya Mahāprabhu andis Śrīla Rūpa Gosvāmīle sellel teemal järgmise juhenduse:

„Ekseldes Brahmā poolt loodud kõiksuses, omandavad üksikud õnnelikud hinged bhakti-latā-bīja, pühendunud teenimise ronitaime seemne. See kõik on võimalik üksnes guru ja Kṛṣṇa armulikkusest." (Cc. Madhya 19.151) Materiaalne maailm on vangla elusolendeile, kes oma algselt olemuselt on ānandamaya – need, kes otsivad naudingut. Nad tahavad tegelikult vabadust sellest maailmast, milles õnn sõltub tingimustest, ent teadmata teed vabanemisele, on nad sunnitud rändama ühest eluliigist teise ja ühelt planeedilt teisele. Sel moel rändavad elusolendid läbi kogu materiaalse universumi. Ent kui kellelegi langeb osaks õnn kohtuda puhta pühendunuga ning kuulata teda kannatlikult, siis astub ta pühendunud teenimise teele. Selline võimalus avaneb inimesele, kes on siiras. Rahvusvaheline Kṛṣṇa Teadvuse Ühing pakub sellist võimalust kogu inimkonnale. Kui keegi õnneliku juhuse läbi kasutab seda võimalust rakendada end pühendunud teenimisse, avaneb talle otsekohe tee vabanemisele.

Me peame kasutama seda võimalust pöörduda tagasi koju, tagasi Jumala juurde, väga entusiastlikult. Ilma entusiasmita ei ole eduni jõudmine võimalik. Isegi materiaalses maailmas peab inimene omama suurt entusiasmi selleks, et saada oma tegevusalal edukaks. Tudeng, ärimees, kunstnik – igaüks, kes soovib oma tegevusvaldkonnas saada edukaks, peab omama entusiasmi. Samamoodi on entusiasm äärmiselt oluline pühendunud teenimises. Entusiasm tähendab tegutsemist – kuid kelle nimel? Vastus on: kṛṣṇārthākhila-ceṣṭā („Bhakti-rasāmṛta-sindhu") – me peame alati tegutsema Kṛṣṇa heaks.

Kõikidel eluetappidel peame me bhakti-joogas täiuslikkuse saavutamiseks sooritama pühendunud teenimist vaimse õpetaja juhendamise all. Ekslik oleks arvata, et me peame oma tegevusi piirama või kitsendama. Kṛṣṇa on kõikeläbiv ning seetõttu ei ole mitte miski Kṛṣṇast sõltumatu. Kṛṣṇa Ise kinnitab seda „Bhagavad-gītās" (9.4):

„Oma mitteavaldunud kujul läbin Ma kogu seda universumit. Kõik elusolendid asuvad Minus, kuid Mina ei asu neis." Vaimse õpetaja juhendamise all tuleb meil muuta kõik Kṛṣṇa teenimist soodustavaks. Näiteks kasutame me käesoleval ajal diktofoni. Selle leiutanud materialist lõi selle ärimeeste ja ilmalikel teemadel kirjutavate autorite jaoks. Kindlasti ei mõelnud ta kunagi selle kasutamisest Jumala teenimiseks, kuid meie kasutame diktofoni just Kṛṣṇa teadvust õpetavate raamatute kirjutamiseks. Loomulikult jääb kogu diktofoni loomise protsess Kṛṣṇa energia tegevussfääri. Kõik selle instrumendi osad, sealhulgas elektroonika, kujutavad endast materiaalse energia viie põhilise elemendi – bhūmi, jala, agni, vāyu ja ākāśa – kombineerumise ja vastastikuse mõju tagajärge. Samuti kasutas leidur selle keeruka masina valmistamiseks oma aju, ent Kṛṣṇa oli see, kes andis talle nii masina loomiseks vajalikud koostisosad kui ka aju. Kṛṣṇa kinnitab: mat-sthāni sarva-bhūtāni. „Kõik on sõltuv Minu energiast." Seepärast ei ole pühendunul raske mõista, et kuna mitte miski ei ole Kṛṣṇa energiast sõltumatu, tuleks kõike kasutada Tema teenimiseks.

Jõupingutusi, mis on sooritatud arukusega ja Kṛṣṇa teadvuses, nimetatakse utsāhaks ehk entusiasmiks. Pühendunud oskavad leida õige tee, kuidas kasutada kõike Jumala teenimiseks (nirbandhaḥ kṛṣṇa- sambandhe yuktaṁ vairāgyam ucyate). Pühendunud teenimise sooritamine ei tähenda mitte passiivset meditatsiooni, vaid praktilist tegevust vaimse elu kontekstis.

Selliseid tegevusi tuleb sooritada kannatlikult. Kannatamatust tuleb Kṛṣṇa teadvuses vältida. Näiteks see Kṛṣṇa teadvuse liikumine algatati üheainsa inimese poolt ning algul ei leidnud see mitte mingit vastukaja, ent kuna me jätkasime kannatlikult pühendunud teenimist, hakkasid inimesed vähehaaval mõistma selle liikumise tähtsust ning nüüdseks osalevad nad innukalt selle töös. Pühendunud teenimise sooritamises ei tohi olla kannatamatu. Me peame kuulama vaimse õpetaja juhendusi ning täitma neid kannatlikult, lootes guru ja Kṛṣṇa armulikkusele. Kṛṣṇa teadvuse praktika edukaks sooritamiseks on vaja nii kannatlikkust kui ka veendumust. Äsja abiellu astunud tüdruk loodab loomulikult saada oma abikaasalt lapsi, kuid tal ei tasu loota, et tema lapsed sünnivad kohe pärast pulmi. Loomulikult võib ta püüda kohe peale abiellu astumist last saada, kuid ta peab alistuma oma mehele, olles kindel, et aja jooksul tema laps areneb ja tuleb lõpuks ilmale. Samamoodi tähendab alistumine pühendunud teenimises, et meis tekib veendumus. Pühendunu mõtleb: avaśya rakṣibe kṛṣṇa. „Kṛṣṇa kaitseb mind kindlasti ja aitab mul sooritada pühendunud teenimist edukalt." Seda nimetatakse veendumuseks.

Nagu eespool juba selgitatud, ei tohi pühendunu olla passiivne, vaid peab suure entusiasmiga järgima reguleerivaid printsiipe – tat-tat-karma- pravartana. Reguleerivate printsiipide eiramine hävitab pühendunud teenimise. Selles Kṛṣṇa teadvuse liikumises on kehtestatud neli reguleerivat printsiipi – keelatud on astuda ebaseaduslikku seksuaalellu, tarvitada toiduks liha, osaleda hasartmängudes ja tarvitada uimastavaid aineid. Pühendunu peab järgima neid printsiipe suure entusiasmiga. Kui ta muutub nende järgimises loiuks, pidurdab ta sellega kahtlematult oma vaimset arengut. Seetõttu annab Rūpa Gosvāmī soovituse: tat-tat-karma- pravartanāt. „Pühendunu peab rangelt kinni pidama vaidhī bhakti reguleerivatest printsiipidest." Lisaks nimetatud neljale keelule (ehk yamale), eksisteerivad ka positiivsed reguleerivad printsiibid (niyamad), näiteks nagu kuueteistkümne ringi mahā-mantra kordamine japa-mālā palvehelmestel. Neid reguleerivaid printsiipe tuleb järgida kõrvalekaldumatult ja entusiastlikult. Seda nimetatakse tat-tat-karma-pravartanaks ehk mitmekesiseks tegevuseks pühendunud teenimises.

Veelgi enam, selleks, et saavutada edu pühendunud teenimises, peab inimene loobuma ebasoovitavast suhtluskonnast, see tähendab suhtlemisest karmīde, jñānīde, joogide ja teiste mittepühendunutega. Kord pöördus üks perekondlikku elu elav pühendunu Śrī Caitanya Mahāprabhu poole palvega selgitada vaiṣṇava filosoofia üldiseid põhimõtteid ning Śrī Caitanya Mahāprabhu vastas talle otsekohe: asat-saṅga- tyāga, — ei vaiṣṇava-ācāra. „Vaiṣṇava tunnuseks on see, et ta on loobunud suhtlemisest ilmalike inimeste ehk mittepühendunutega." Seetõttu on Śrīla Narottama dāsa Ṭhākura andnud meile soovituse: tāṅdera caraṇa sevi bhakta-sane vāsa. „Inimene peab elama koos puhaste pühendunutega ja järgima reguleerivaid printsiipe, mille on kehtestanud varasemad ācāryad – kuus Gosvāmīt (nimelt Śrī Rūpa Gosvāmī, Śrī Sanātana Gosvāmī, Śrī Jīva Gosvāmī, Śrī Raghunātha dāsa Gosvāmī, Śrī Gopāla Bhaṭṭa Gosvāmī ja Śrī Raghunātha Bhaṭṭa Gosvāmī). Kui inimene elab pühendunute keskel, ei ole tal kuigivõrd võimalust suhelda mittepühendunutega. Rahvusvaheline Kṛṣṇa Teadvuse Ühing avab mitmeid keskuseid lihtsalt selleks, et kutsuda inimesi elama pühendunute keskel ning järgima vaimse elu reguleerivaid printsiipe.

Jumala pühendunud teenimine tähendab transtsendentaalseid tegevusi. Transtsendentaalne tasand on puhas materiaalse looduse kolme guṇa saastavast mõjust. Seda nimetatakse viśuddha-sattvaks – puhta vooruse tasandiks ehk vooruseks, mis on vaba madalamate omaduste – kire ja teadmatuse – saastavast mõjust. Selles Kṛṣṇa teadvuse liikumises me nõuame, et kõik pühendunud tõuseksid hommikul vara, enne kella nelja, osaleksid maṅgala-āratil ehk hommikusel jumalateenistusel, seejärel loeksid „Śrīmad-Bhāgavatami", osaleksid kīrtanal ja nii edasi. Sedasi tegeleme me iga päev kakskümmend neli tundi pidevalt pühendunud teenimisega. Seda tähendab sato vṛtti – järgida minevikus elanud ācāryate eeskuju, kes oskasid kasutada iga oma hetke Kṛṣṇa teadvuses tegutsemiseks.

Kui pühendunu järgib täpselt Rūpa Gosvāmī poolt käesolevas värsis antud nõuannet – tegutsedes entusiastlikult, veendunult ja kannatlikult, loobudes ebasoovitavast suhtlemisest, järgides reguleerivaid printsiipe ning viibides alati pühendunute keskel – siis pole kahtlust, et ta areneb pühendunud teenimises. Śrīla Bhaktisiddhanta Sarasvatī Ṭhākura mainib seda värssi selgitades, et teadmiste arendamine filosoofiliste spekulatsioonide kaudu, maise külluse kogumine karmaliste tegevuste protsessi abil ning soov omandada yoga-siddhisid ehk materiaalseid täiuslikkusi on kõik vastuolus pühendunud teenimise printsiipidega. Pühendunu peab olema selliste ajutiste tegevuste suhtes täiesti ükskõikne ja pöörama oma tähelepanu hoopis pühendunud teenimise reguleerivatele printsiipidele. „Bhagavad-gītās" (2.69) kinnitatakse:

„See, mis on öö kõigile elusolendeile, on ärkamise aeg end kontrolliva inimese jaoks; ning kõikide elusolendite ärkamise aeg on öö endasse süvenenud targale."

Jumala pühendunud teenimine on iga elusolendi jaoks elulise tähtsusega. See on inimelu ihaldatud eesmärk ja kõrgeim täiuslikkus. Me peame selles veenduma, nagu selleski, et mitte ükski tegevus peale pühendunud teenimise, nagu näiteks mõistuse spekulatsioonid, karmaline tegevus ja püüd omandada müstilisi võimeid, ei too meile kunagi igavest kasu. Täielik veendumus pühendunud teenimise protsessis võimaldab meil jõuda ihaldatud eesmärgini, samas kui püüdlused käia mõnd teist teed lõpevad üksnes rahutusega. „Śrīmad-Bhāgavatami" seitsmendas laulus öeldakse: „Inimene peab omama kindlat veendumust, et need, kes on loobunud pühendunud teenimisest teistele eesmärkidele suunatud ränkade askeeside nimel, ei ole saavutanud puhast mõistust hoolimata erakordsetest askeesidest, sest nad ei oma teadmisi Jumala transtsendentaalsest armastuslikust teenimisest."

Seejärel räägitakse seitsmendas laulus: "Ehkki mõistuse tasandil spekuleerijad ja karmīd võivad olla sooritanud suuri askeese, on nad sunnitud langema, sest neil puuduvad teadmised Jumala lootosjalgadest." Jumala pühendunud, seevastu, ei lange aga kunagi. Jumala Kõrgeim Isiksus kinnitab „Bhagavad-gītās" (9.31) Arjunale: kaunteya pratijānīhi na me bhaktaḥ praṇaśyati. „Oo, Kuntī poeg, kuuluta julgelt, et Minu pühendunu ei hukku kunagi."

Samuti lausub Kṛṣṇa „Bhagavad-gītās" (2.40):

„Nendes püüdlustes ei kohata ei kaotust ega kahju ning väikseimgi edasiliikumine sellel teel võib kaitsta inimest hirmsaimategi ohtude eest."

Pühendunud teenimine on sedavõrd puhas ja täiuslik, et see, kes on kord sellega algust teinud, jõuab isegi vastu oma tahtmist lõpliku eduni. Vahel võib mõni inimene loobuda oma tavapärastest materiaalsetest tegevustest ja mõne sentimendi tõttu pöörduda varjupaiga saamiseks Kõigekõrgema Jumala lootosjalgade juurde, tehes sedasi algust pühendunud teenimisega. Isegi kui selline ebaküps pühendunu seejärel langeb, ei kaota ta mitte midagi. Teisest küljest, mis kasu saab aga see, kes täidab ettekirjutatud kohustusi vastavalt oma varṇale ja āśramale, kuid ei rakenda end pühendunud teenimisse? Ehkki langenud pühendunu võib sündida järgmises elus madalas perekonnas, jätkab ta ikkagi pühendunud teenimist, tasandilt, mille ta eelmises elus saavutas. Pühendunud teenimine on ahaituky apratihatā – sel puudub materiaalne põhjus ning mitte mingid materiaalsed põhjused või tõkked ei suuda seda katkestada või lõplikult peatada. Seepärast peab pühendunu olema kindel oma tegevuses ja mitte ilmutama suurt huvi karmīde, jñānīde ja joogide tegevuste vastu.

Karmīd, jñānīd ja müstilise jooga praktiseerijad omavad kahtlematult mitmeid häid omadusi, kuid pühendunu iseloomus arenevad kõik head omadused automaatselt. Ta ei pea selleks tegema mitte mingeid täiendavaid jõupingutusi. Nagu kinnitatakse „Śrīmad-Bhāgavatamis" (5.18.12), avalduvad kõik pooljumalate head omadused järk-järgult isiksuses, kes on saavutanud puhta pühendunud teenimise tasandi. Kuna pühendunu ei tunne huvi ühegi materiaalse tegevuse vastu, ei saa mateeria teda saastada. Ta saavutab otsekohe transtsendentaalse elu tasandi. Seevastu selline inimene, kes rakendab end maistesse tegevustesse – olgu ta siis niinimetatud jñānī, joogi, karmī, filantroop, natsionalist või kes iganes – ei suuda kunagi saavutada kõrgeimat, mahātmā tasandit. Ta jääb durātmāks ehk omakasupüüdlikuks inimeseks. „Bhagavad-gītās" (9.13) kinnitatakse:

„Oo, Pṛthā poeg, suured hinged, kes ei ole sattunud eksiteele, viibivad jumaliku looduse kaitse all. Nad rakendavad end täielikult pühendunud teenimisse, sest teavad, et Mina olen Jumala Kõrgeim Isiksus, algne ja ammendamatu."

Kuna kõik Jumala pühendunud asuvad Tema kõrgema energia kaitse all, ei ole neil mingit vajadust pöörduda teele, mida käivad karmīd, jñānīd või joogid ning sel moel pühendunud teenimise teelt kõrvale kalduda. Sellist tähendust omavad sõnad utsāhān niścayād dhairyāt tat-tat-karma-pravartanāt – tegeleda pühendunud teenimise reguleeritud praktikaga entusiasmi, kannatlikkuse ja veendumusega. Sel moel avaneb inimesele võimalus pühendunud teenimises takistusteta edasi areneda.