TEXT 28
arjuna uvāca
dṛṣṭvemaṁ sva-janaṁ kṛṣṇa
yuyutsuṁ samupasthitam
sīdanti mama gātrāṇi
mukhaṁ ca pariśuṣyati
arjunaḥ uvāca — Arjuna ütles; dṛṣṭvā — olles näinud; imam — kõiki neid; sva-janam — sugulasi; kṛṣṇa — oo, Kṛṣṇa; yuyutsum — kõiki võitlusvalmiduses; samupasthitam — kohalolevaid; sīdanti — värisevad; mama — minu; gātrāṇi — ihuliikmed; mukham — suu; ca — samuti; pariśuṣyati — kuivab.
Arjuna ütles: Mu kallis Kṛṣṇa, nähes oma sõpru ja sugulasi sellises võitlusvaimus praegu minu ees seismas, tunnen ma, kuidas mu ihuliikmed värisevad ja suu kuivab.
Iga inimene, kes on siiralt pühendunud Jumalale, omab kõiki häid omadusi, mida võib leida jumalikes isiksustes või pooljumalates, samas kui mittepühendunul selliseid omadusi pole, ükskõik kui kõrget haridust ja kultuursust ta materiaalsel tasandil ka omaks. Jumalakartliku inimesena valdaski Arjunat, oma sugulasi ja sõpru lahinguväljal vastastikku seismas nähes, sügav kaastunne. Mis puutub tema enda sõduritesse, siis tundis ta nende vastu kaastunnet juba enne, kuid nüüd, nähes ette vastaspoolel ülesrivistunute peatset surma, haaras teda kaastunne nendegi suhtes. Selliste mõtete ajel tundis ta, kuidas tema ihuliikmed värisema hakkasid ning kuidas ta suu kuivas. Kõigi kohalolijate lahingumeelsus hämmastas teda. Praktiliselt kogu suguvõsa, kõik tema veresugulased oli tulnud koos temaga võitlema. See rabas sellist siirast pühendunut nagu Arjuna. Ehkki seda käesolevas värsis ei nimetata, võib kujutleda, et Arjunal ei hakanud mitte ainult ihuliikmed värisema ja suu kuivama, vaid ta ka nuttis kaastundest. See kõik polnud tingitud mitte Arjuna nõrkusest, vaid tema heasüdamlikkusest, mis on omane igale puhtale Jumala pühendunule. Seepärast lausutaksegi:
yasyāsti bhaktir bhagavaty akiñcanā
sarvair guṇais tatra samāsate surāḥ
harāv abhaktasya kuto mahad-guṇā
mano-rathenāsati dhāvato bahiḥ
„See, kes on vääramatult pühendunud Jumala Isiksusele, omab kõiki pooljumalate häid omadusi. Seevastu selline inimene, kes ei ole pühendunu, omab vaid teatud materiaalseid omadusi, mille väärtus on vähene. Seda seepärast, et selline inimene viibib mõistuse tasandil ning satub kahtlemata pimestava materiaalse energia ahvatluste ohvriks." (Bhāg. 5.18.12)