TEXT 21
ādityānām ahaṁ viṣṇur
jyotiṣāṁ ravir aṁśumān
marīcir marutām asmi
nakṣatrāṇām ahaṁ śaśī
ādityānām — Ādityatest; aham — Ma olen; viṣṇuḥ — Kõigekõrgem Jumal; jyotiṣām — kõikidest taevakehadest; raviḥ — Päike; aṁśu-mān — kiirgav; marīciḥ — Marīci; marutām — Marutidest; asmi — Ma olen; nakṣatrāṇām — tähtedest; aham — Ma olen; śaśī — Kuu.
Ādityatest olen Ma Viṣṇu, valgustajatest olen Ma kiirgav Päike, Marutidest olen Ma Marīci ning tähtede keskel olen Ma Kuu.
Eksisteerib kaksteist Ādityat, kellest keskne on Kṛṣṇa. Kõikidest taevas siravatest taevakehadest on keskne Päike. „Brahma-saṁhitās" öeldakse, et Päike on Kõigekõrgema Jumala hõõguv silm. Taevas puhub viiskümmend erinevat liiki tuult ning neid tuuli kontrolliv jumalus Marīci esindab Kṛṣṇat.
Tähtede keskel on öösiti kõige väljapaistvam Kuu ning niiviisi esindab ka Kuu Kṛṣṇat. Sellest värsist selgub, et Kuu on üks tähtedest ning et tähed taevas peegeldavad Päikeselt tulevat valgust. Teooria, et universumis eksisteerib palju Päikesi, tunnistatakse vedakirjanduse poolt ekslikuks. On vaid üks Päike ning samamoodi nagu Kuu, peegeldavad Päikeselt tulevat valgust ka teised tähed. Kuna „Bhagavad-gītā" kinnitab siinkohal, et Kuu on üks tähtedest, ei ole siravad tähed taevalaotusel mitte Päikesed, vaid Kuuga sarnased tähed.