TEXT 2
bhavāpyayau hi bhūtānāṁ
śrutau vistaraśo mayā
tvattaḥ kamala-patrākṣa
māhātmyam api cāvyayam
bhava — ilmumine; apyayau — kadumine; hi — kindlasti; bhūtānām — kõikide elusolendite; śrutau — on kuuldud; vistaraśaḥ — üksikasjalikult; mayā — minu poolt; tvattaḥ — Sinult; kamala-patra-akṣa — oo, lootosesilmne; māhātmyam — hiilgus; api — samuti; ca — ja; avyayam — ammendamatu.
Oo, lootosesilmne, ma olen kuulnud Sinult iga elusolendi ilmumise ja kadumise üksikasjalikku kirjeldust ning mõistnud, et Sinu hiilgus on piiritu.
Arjuna pöördub siin suurest rõõmust Kṛṣṇa kui „lootosesilmse" poole (Kṛṣṇa silmad näevad välja justkui lootose kroonlehed), sest eelmises peatükis kinnitas Kṛṣṇa Arjunale: ahaṁ kṛtsnasya jagataḥ prabhavaḥ pralayas tathā – „Mina olen kogu selle materiaalse avaldumise ilmumise ning kadumise alge." Jumal rääkis sellest Arjunale üksikasjalikult. Arjuna teab nüüd, et ehkki Kṛṣṇa on kõige tekke ja hävingu allikas, on Ta Ise kõigest lahus seisev. Nagu Jumal üheksandas peatükis ütles, on Ta kõikeläbiv, kuid sellegipoolest ei viibi Ta kõikjal isiklikult. See on Kṛṣṇa käsitlematu jumalik omadus, mille olemust Arjuna oma siinse tunnistuse kohaselt on läbinisti mõistnud.