TEXT 14

Ülihing ehk Jumala Kõrgeim Isiksus on sarnane Päikesele, kes oma lugematute kiirtega levib kõikjale. Ta eksisteerib kõikeläbival kujul, ning Temas eksisteerivad kõik individuaalsed elusolendid, alates esimesest suurest õpetajast Brahmāst kuni kõige väiksema sipelgani. On olemas lõputu hulk päid, jalgu, käsi ja silmi – lugematult elusolendeid, kes kõik viibivad Ülihinges, kes neid alal hoiab. Seetõttu on Ülihing kõikeläbiv. Individuaalne hing ei saa öelda, et tema käed, jalad ja silmad asuvad kõikjal. See on võimatu. Kui ta arvab, et oma teadmatuse tõttu on ta unustanud, et tema käed ja jalad asuvad kõikjal, ning et kui ta omandab vajalikud teadmised, siis mõistab ta, et asub kõikjal, on tema arutlus vastuoluline. Materiaalse looduse tingimustest sõltuvusse sattunud individuaalne hing ei saa olla Kõrgeim. Kõrgeim on individuaalsest hingest erinev – Jumal võib sirutada Oma käe kõikjale, individuaalne hing seda teha ei saa. „Bhagavad-gītās" ütleb Jumal, et kui keegi pakub Talle lilleõit, vilja või veidi vett, siis võtab Ta selle vastu. Kui Jumal asub kaugel eemal, kuidas saab Ta siis neid vastu võtta? Selline on aga Jumala kõikvõimsus: ehkki Ta asetseb Oma elupaigas, kujutlematult kaugel Maast, võib Ta ulatada Oma käe kõikjale, võtmaks vastu seda, mida Talle pakutakse. „Brahma-saṁhitās" (5.37) öeldakse: goloka eva nivasaty akhilātma-bhūtaḥ – ehkki Ta on pidevalt hõivatud mängudega Oma transtsendentaalsel planeedil, on Ta kõikeläbiv. Individuaalne hing ei saa öelda, et ta on kõikeläbiv. Seega on käesolevas värsis kirjeldatud Kõrgeimat Hinge, Jumala Isiksust, mitte individuaalset hinge.