TEXT 21
kārya-kāraṇa-kartṛtve
hetuḥ prakṛtir ucyate
puruṣaḥ sukha-duḥkhānāṁ
bhoktṛtve hetur ucyate
kārya — tulemuse; kāraṇa — ja põhjuse; kartṛtve — loomise küsimuses; hetuḥ — instrument; prakṛtiḥ — materiaalne loodus; ucyate — öeldakse olevat; puruṣaḥ — elusolend; sukha — õnne; duḥkhānām — ja kannatuste; bhoktṛtve — naudingus; hetuḥ — instrument; ucyate — öeldakse olevat.
Öeldakse, et loodus on kõikide materiaalsete põhjuste ja tagajärgede tekitaja, samas kui elusolend on erinevate kannatuste ja naudingute põhjustaja selles maailmas.
Elusolendite erinevad kehalised ja meelelised avaldumised tulenevad materiaalsest loodusest. Eksisteerib 8,4 miljonit erinevat elu liiki ning kogu see mitmekesisus on sündinud materiaalsest loodusest. Sellise mitmekesisuse on põhjustanud elusolendite mitmesugused meelelised soovid, mis on pannud neid tahtma üht või teist keha. Kui nad asetsevad erinevates kehades, kogevad nad erinevaid naudinguid ja kannatusi. Need materiaalsed naudingud ja kannatused tulenevad kehast, mitte aga elusolendist endast. Oma algolemuslikus positsioonis on elusolend täis naudinguid, see on tema loomulik olek, ent kuna temas on tekkinud soov valitseda materiaalset loodust, on ta sattunud siia materiaalsesse maailma. Vaimses maailmas sellist võimalust ei ole. Vaimne maailm on puhas, kuid materiaalses maailmas peab igaüks rasket võitlust, saamaks erinevaid kehalisi naudinguid. Selgemini väljendudes võib öelda, et see keha on meelte tegevuse tulemus. Meeled on vahendid ihade rahuldamiseks. Materiaalne loodus on andnud meile kogu selle materiaalse keha ning selle rahuldamise instrumendid – meeled – ning nagu selgitatakse järgmises värsis, satub elusolend headesse või halbadesse olukordadesse vastavalt oma varasematele tegevustele ja soovidele. Vastavalt elusolendi tegudele ja soovidele asetab materiaalne loodus ta ühtedesse või teistesse elutingimustesse. Elusolend ise on nii oma elamistingimuste kui ka nendest tulenevate kannatuste või naudingute põhjustaja. Kui elusolend on kord juba sattunud ühte või teise materiaalsesse kehasse, satub ta materiaalse looduse kontrolli alla, sest keha, olles mateeria, toimib vastavalt materiaalse looduse seadustele, ning neid muuta ei ole elusolendi võimuses. Oletame näiteks, et elusolend on sattunud koera kehasse. Niipea kui ta on omandanud koera keha, peab ta hakkama ka koera kombel tegutsema. Ta ei saa toimida kuidagi teisiti. Ning kui elusolend on sattunud näiteks sea kehasse, siis on ta sunnitud sööma väljaheiteid ning käituma sea kombel. Ning kui elusolend on sattunud näiteks pooljumala kehasse, peab ta samuti tegutsema oma kehale vastavalt. Selline on looduse seadus. Kuid kõikidel juhtudel viibib Ülihing alati individuaalse hinge kõrval. „Vedades" („Muṇḍaka Upaniṣad" 3.1.1) kirjeldatakse seda järgmiselt: dvā suparṇā sayujā sakhāyaḥ. Kõigekõrgem Jumal on sedavõrd armulik iga elusolendi vastu, et Ülihinge ehk Paramātmāna saadab Ta individuaalset hinge alati ja kõikides olukordades.