TEXT 20
guṇān etān atītya trīn
dehī deha-samudbhavān
janma-mṛtyu-jarā-duḥkhair
vimukto ’mṛtam aśnute
guṇān — omadusi; etān — kõiki neid; atītya — ületades; trīn — kolme; dehī — kehastunu; deha — keha; samudbhavān — sündinud; janma — sünni; mṛtyu — surma; jarā — ja vanaduse; duḥkhaiḥ — kannatustest; vimuktaḥ — olles vabanenud; amṛtam — nektarit; aśnute — ta naudib.
Kui kehastunud olend suudab tõusta kõrgemale nendest kolmest, kehaga kaasnevast guṇast, võib ta vabaneda sünnist, surmast, vanadusest ja neist tulenevatest kannatustest, ning nautida nektarit isegi selles elus.
Selles värsis selgitatakse, kuidas inimene võib püsida transtsendentaalses positsioonis, täies Kṛṣṇa teadvuses, juba selles kehas elades. Sanskritikeelne sõna dehī tähendab „kehastunu". Ehkki elusolend viibib materiaalses kehas, võib ta vaimsete teadmiste arenedes vabaneda looduse guṇade mõju alt. Ta võib nautida vaimse elu õnne juba selles kehas viibides, sest pärast praegusest kehast lahkumist läheb ta kindlasti tagasi vaimsesse taevasse. Kuid juba praeguses elus võib ta kogeda käegakatsutavat vaimset õnne. Teisisõnu öeldes on pühendunud teenimine Kṛṣṇa teadvuses märk mateeria ahelatest vabanemisest, nagu selgitatakse kaheksateistkümnendas peatükis. Kui inimene on vabanenud materiaalse looduse guṇade mõju alt, pöördub ta pühendunud teenimise poole.