TEXT 8
śarīraṁ yad avāpnoti
yac cāpy utkrāmatīśvaraḥ
gṛhītvaitāni saṁyāti
vāyur gandhān ivāśayāt
śarīram — keha; yat — kui; avāpnoti — saab; yat — kui; ca api — samuti; utkrāmati — loobub; īśvaraḥ — keha valitseja; gṛhītvā — võttes; etāni — kõik need; saṁyāti — läheb ära; vāyuḥ — õhk; gandhān — lõhnu; iva — nagu; āśayāt — nende allikast.
Materiaalses maailmas elav elusolend kannab oma erinevaid elukäsitlusi ühest kehast teise rännates pidevalt kaasas, samamoodi nagu õhk kannab lõhnu. Sedasi omandab ta endale keha ning sellest lahkudes taas uue.
Elusolendit kirjeldatakse siin kui īśvarat, oma keha valitsejat. Kui elusolend soovib, võib ta oma praeguse keha vahetada kõrgema või madalama keha vastu. Ta omab sõltumatust sellise valiku tegemiseks. See, millise keha ta oma järgmises elus saab, sõltub temast endast. Surmahetkel kannab teadvus, mille ta on endale loonud, teda vastavasse uude kehasse. Kui inimese teadvus on surmahetkeks langenud koera või kassi teadvuse tasandile, pole ka kahtlust, et järgmises elus omandab ta koera või kassi keha. Kui ta on kinnitanud oma teadvuse jumalikele omadustele, vahetab ta oma praeguse keha pooljumala keha vastu. Ning kui ta viibib Kṛṣṇa teadvuses, kannab ta end Kṛṣṇalokale vaimses maailmas ning hakkab seal Kṛṣṇaga suhtlema. Väide, et keha hävides saabub kõigele lõpp, pole paikapidav. Individuaalne hing rändab ühest kehast teise, ning tema praegune keha ja praegused tegevused loovad aluse tema järgmisele kehale. Ettenähtud ajal oma kehast lahkudes omandab elusolend vastavalt oma karmale uue keha. Siin öeldakse, et peenekoeline keha, mis kannab järgmise keha kontseptsiooni, loob elusolendile järgmises elus vastava jämedakoelise keha. Seda ühest kehast teise rändamist ning selles kehas heitlemist nimetatakse karṣatiks ehk olelusvõitluseks.