TEXTS 1-3

Viieteistkümnenda peatüki alguses kirjeldati selle materiaalse maailma viigipuud. Selle külgjuuri võrreldi elusolendite tegevustega, millest mõned on head-, mõned aga halbatoovad. Ka üheksandas peatükis kirjeldati devasid ehk jumalikke isiksusi ning asurasid ehk deemonlikke isikuid. Vedalike rituaalide kohaselt peetakse vooruse guṇas sooritatud tegusid soodsateks arengule vabanemise teel ning neid nimetatakse daivī prakṛtiks ehk olemuselt transtsendentaalseteks. Transtsendentaalset loodust omavad isiksused käivad vabanemise teel. Kire ja teadmatuse guṇa mõjuvallas tegutsevatel isikutel pole seevastu mingit lootust vabanemist saavutada. Nad kas peavad jääma inimestena sellesse materiaalsesse maailma või siis langevad elu madalamatesse liikidesse nagu loomad, taimed jne. Käesolevas, kuueteistkümnendas peatükis selgitab Jumal nii transtsendentaalset kui ka deemonlikku loomust ning nende omadusi. Samuti selgitab Ta ühtede või teiste omaduste häid ning halbu külgi.

Tähelepanuväärne on siinkohal sõna abhijātasya, mis viitab sündides omandatud transtsendentaalsetele omadustele ja jumalikele kalduvustele. Jumalikus õhkkonnas lapse sigitamist nimetatakse vedalikus kirjanduses garbhādhāna-saṁskāraks. Kui vanemad soovivad, et nende laps sünniks jumalike omadustega, peaksid nad järgima kümmet ühiskondlikus elus soovitatavat põhimõtet. Ka „Bhagavad-gītās" on meile juba öeldud, et seksuaalelu heade järglaste saamiseks on Kṛṣṇa Ise. Seksuaalelu ei mõisteta hukka, kui see seotakse Kṛṣṇa teadvuse arendamisega. Need, kes viibivad Kṛṣṇa teadvuses, ei peaks sigitama järglasi nagu kassid või koerad, vaid nad peaks seda tegema eesmärgiga, et nende lapsed sünniksid Kṛṣṇa teadvuses. Selline peaks olema Kṛṣṇa teadvust arendava ema ja isa järglasena sündinud lapse eelis.

Varṇāśrama-dharma nime all tuntav ühiskonnakorraldus ei jaga inimesi nende sünni järgi. Ühiskond jagatakse nelja ühiskondliku elu kategooriasse ning nelja ametist lähtuvasse kategooriasse. Selline jaotus toimub inimeste harituse järgi ning on mõeldud ühiskonnas rahu ning õitsengu säilitamiseks. Eespool nimetatud omadusi kirjeldatakse kui transtsendentaalseid, mis aitavad inimesel areneda vaimses mõistmises, et seeläbi jõuda materiaalsest maailmast vabanemiseni.

Varṇāśrama ühiskonnakorralduses peetakse kõikide ühiskondlike ja ametiklasside juhiks või vaimseks õpetajaks sannyāsīt. Brāhmaṇat peetakse vaimseks õpetajaks ülejäänud kolmele ühiskonnajaotusele: kṣatriyatele, vaiśyadele ja śūdratele. Kuid sannyāsīt, kes on ühiskonna tipus, peetakse vaimseks õpetajaks ka brāhmaṇatele. Sannyāsī esimene omadus on kartmatus. Kuna sannyāsī peab tegutsema üksi, ilma kellegi toetuseta, peab ta lootma üksnes Jumala Kõrgeima Isiksuse armule. Kui inimene mõtleb: „Kui ma hülgan oma sidemed, kes mind siis kaitseb?", ei peaks ta omaks võtma loobumuslikku elukorraldust. Selleks peab inimene olema täielikult veendunud, et Kṛṣṇa ehk Jumala Kõrgeim Isiksus on Oma paikse aspekti, Paramātmā näol, alati tema südames, nähes kõike ning teades kõiki tema plaane. Inimene peab sel juhul omama kindlat veendumust, et Kṛṣṇa kui Paramātmā hoolitseb Temale alistunud hingede eest. Inimene peab mõtlema: „Ma pole kunagi üksinda. Isegi kui ma elaksin pimedaimas metsas, saadaks mind ikkagi Kṛṣṇa, ning Tema kaitseb mind." Selline veendumus kannab nimetust abhayam, kartmatus. Loobumusliku elukorralduse omaks võttev inimene peab oma mõistuses omama sellist suhtumist.

Järgnevalt peab ta puhastama oma eksistentsi. Loobumusliku elukorralduse puhul tuleb järgida paljusid reegleid. Olulisim neist on range keeld omada lähedasi suhteid naisterahvaga. Sannyāsīl pole lubatud üksikus paigas naisega isegi mitte rääkida. Jumal Caitanya oli ideaalne sannyāsī ning kui Ta viibis Purīs, ei lubanud Ta naissoost pühendunutel Endale isegi mitte austuse avaldamiseks lähedale tulla. Neile soovitati kummardada Jumal Caitanyat eemalt. See pole mitte märk naistevihkamisest, vaid sannyāsī elu juurde kuuluv piirang – mitte omada lähedasi suhteid naistega. Oma eksistentsi puhastamiseks peab inimene järgima oma ühiskondliku staatuse jaoks ette nähtud reegleid. Sannyāsī jaoks on rangelt keelatud olla lähedastes suhetes naistega ning omada vara enese meeleliseks rahuldamiseks. Jumal Caitanya oli ideaalne sannyāsī ning Tema eluloost võime me näha, et naistega suheldes järgis Ta väga rangeid piiranguid. Ehkki Teda peetakse kõige vabameelsemaks Jumala inkarnatsiooniks, kes võttis vastu ka kõige langenumad hinged, järgis Ta rangelt naistega suhtlemise kohta käivaid sannyāsa elukorralduse reegleid. Choṭa Haridāsa, kes oli üks Tema isiklikke kaaslasi ning kellega Jumal Caitanya oli olnud lähedastes suhetes juba kaua enne Oma teiste usalduslike kaaslastega kohtumist, juhtus kord ihaldavalt vaatama noort naisterahvast. Seepeale käitus Jumal Caitanya sedavõrd karmilt, et heitis Choṭa Haridāsa koheselt Oma isiklike kaaslaste ringist välja. Jumal Caitanya ütles: „Nii sannyāsī kui igaühe jaoks, kes püüab pääseda vabaks materiaalse looduse küüniste vahelt, et tõusta vaimsesse loodusse ja minna sedasi tagasi koju, Jumala juurde, on materiaalsete väärtuste ja naiste peale vaatamine meelenaudingu mõttega – juba üksnes vaatamine, isegi mitte nautimine – sedavõrd häbiväärne, et parem oleks tal lõpetada oma elu enesetapuga kui omada selliseid lubamatuid soove." Sellised on nõuded, millest puhastumisprotsesse järgides tuleb kinni pidada.

Järgmiseks punktiks on jñāna-yoga-vyavasthiti – teadmiste arendamine. Sannyāsī elu on mõeldud teadmiste jagamiseks perekondlikele inimestele ja teistele, kes on unustatud oma tegeliku, vaimsele arengule suunatud elu. Sannyāsī peab kerjama oma elatist ukselt uksele käies, kuid see ei tähenda, nagu oleks ta kerjus. Alandlikkus on samuti üks transtsendentaalsel tasandil viibiva isiku omadusi ning üksnes puhtast alandlikkusest käib sannyāsī ukselt uksele, tehes seda mitte kerjamise pärast, vaid selleks, et kohtuda perekondlike inimestega ning äratada neid Kṛṣṇa teadvusele. Selline on sannyāsī kohus. Kui ta on tõepoolest kõrgelt arenenud ning saanud juhendused oma vaimselt õpetajalt, peab ta jutlustama Kṛṣṇa teadvust loogikale ja mõistmisele toetudes. Kui inimene pole sedavõrd arenenud, ei peaks ta loobumuslikku elukorraldust omaks võtma. Kuid isegi kui keegi on võtnud loobumusliku elukorralduse omaks ilma piisavate teadmisteta, peaks ta pühenduma täielikult autoriteetse vaimse õpetaja kuulamisele, et omandada vajalikud teadmised. Sannyāsī ehk loobumusliku elukorralduse omaksvõtnud inimene peab olema kartmatu, puhas (sattva-saṁśuddhi) ning omama teadmisi (jñāna-yoga).

Järgmine punkt on heategevus. Heategevus on mõeldud perekondlike inimeste jaoks. Perekondlikud inimesed peaksid teenima elatist ausate vahenditega ning rakendama poole oma sissetulekust Kṛṣṇa teadvuse levitamiseks üle kogu maailma. See tähendab, et perekondlikud inimesed peaksid annetama poole oma sissetulekust institutsioonidele, mis tegelevad Kṛṣṇa teadvuse levitamisega. Annetused tuleb teha õigele saajale. Nagu selgitatakse hiljem, võib heategevus olla mitmesugune – annetused võivad olla tehtud vooruses, kires või teadmatuses. Pühakirjades soovitatakse heategevust vooruse guṇa mõju all. Kire või teadmatuse guṇasse kuuluvaid annetusi teha ei soovitata, sest see on üksnes raha raiskamine. Heategevus tuleb suunata üksnes Kṛṣṇa teadvuse levitamisele üle kogu maailma. See on heategevus vooruse guṇas.

Mis puutub damasse ehk enesekontrolli, siis on see kasulik kõikidele religioosse ühiskonna kihtidele, eriti aga perekondlikele inimestele. Ehkki pere ülalpidaja omab naist, ei tohiks ta kasutada oma meeli nautimaks ebavajalikku seksuaalelu. Pereinimeste elu reeglite hulka kuulub ka seksuaalelu piiramine, see tähendab, et seksuaalvahekorda tuleks astuda üksnes järglaste soetamiseks. Kui abielupaar ei taha lapsi, ei peaks nad seksuaalvahekorda astuma. Tänapäeva ühiskond naudib seksuaalelu rasestumisvastaste vahenditega, ning hiilimaks kõrvale vastutusest laste saamise ees, leitakse üha jälestusväärsemaid vahendeid. Kalduvus sellisele seksuaalelule on deemonlik, mitte transtsendentaalne omadus. Kui keegi, olgu see siis kasvõi perekondlik inimene, tahab areneda vaimsel teel, peab ta kontrollima oma seksuaalelu ning mitte soetama lapsi, kui see pole seotud Kṛṣṇa teadvuse arendamisega. Kui pere on suuteline soetama Kṛṣṇa teadvuses sündivaid lapsi, võib neil neid olla kasvõi sadu, kuid pole lubatud astuda seksuaalvahekorda üksnes meelte rahuldamiseks.

Ka ohverduste sooritamine on üks pere ülalpidaja kohustustest, sest see nõuab palju raha. Teisi elukorraldusi järgivad inimesed, nimelt brahmacārīd, vānaprasthad ja sannyāsīd elavad almusest ja neil ei ole raha. Seega kuulub erinevate ohverduste sooritamine pere ülalpidaja kohustuste hulka. Vedakirjanduses soovitatakse läbi viia agni-hotra ohverdusi, kuid see läheks väga kulukaks ning nende sooritamine pole pereinimestele enam jõukohane. Seepärast öeldakse, et parim ohverdus käesoleval ajastul on saṅkīrtana-yajña. See saṅkīrtana-yajña on kõige vähem kulutusi nõudev ohverdus; igaüks võib sellest osa võtta ning kasu saada. Saṅkīrtana-yajña sooritamiseks tuleb lihtsalt korrata Hare Kṛṣṇa, Hare Kṛṣṇa, Kṛṣṇa Kṛṣṇa, Hare Hare/ Hare Rāma, Hare Rāma, Rāma Rāma, Hare Hare. Seega need kolm punkti, nimelt heategevus, meelte kontroll ning ohverduste sooritamine kuuluvad perekondliku inimese elu juurde.

Svādhyāya ehk vedakirjanduse uurimine on mõeldud brahmacarya elukorralduse järgijatele ehk õpilastele. Brahmacārīd ei tohiks omada mingeid suhteid naistega, nad peaksid järgima tsölibaati ning rakendama oma mõistuse vedakirjanduse uurimisse, arendamaks vaimseid teadmisi. Seda nimetatakse svādhyāyaks.

Tapas ehk askees on mõeldud eelkõige pereelust loobunuile. Perega ei tule veeta mitte kogu elu, vaid tuleb alati meeles pidada, et eksisteerib neli elukorralduslikku jaotust: brahmacarya, gṛhastha, vānaprastha ja sannyāsa. Seega pärast gṛhastha ehk perekondlikku elu tuleks vastu võtta vānaprastha, pereelust loobumise elukorraldus. Kui inimelu pikkuseks võtta sada aastat, siis peaks inimene elama kakskümmend viis aastat õpilasena, kakskümmend viis pereinimesena, järgnevad kakskümmend viis pereelust loobunud inimese elu ning viimased kakskümmend viis loobumuslikku elukorraldust järgides. Sellised on vedalikud juhised religioosseks eluks. Pereelust loobunu peab praktiseerima keha, mõistuse ja keele askeese. Seda nimetatakse tapasyaks. Kogu varṇāśrama-dharma ühiskonnakorraldus on suunatud tapasyale. Ilma tapasya ehk askeesita ei saa inimene jõuda vabanemiseni. Teooria, et elu ei tule askeetlikult elada ning et võib edasi spekuleerida ja kõik on hästi, ei pälvi ei „Bhagavad-gītā" ega ülejäänud vedaliku kirjanduse heakskiitu. Selliseid teooriaid loovad valegurud, kes üritavad sedasi endale rohkem järgijaid saada. Kui pakutakse piiranguid ning reegleid, ei tunne inimesed asja vastu huvi. Seepärast need, kes tahavad endale religiooni nime all lihtsalt palju järgijaid saada, ei piira ei enda ega oma õpilaste elu. Kuid „Vedad" sellist meetodit heaks ei kiida.

Mis puutub lihtsusse, mis on brāhmaṇa loomulik omadus, siis seda põhimõtet peaksid järgima mitte ainult mõne kindla elukorralduse järgijad, vaid kõik ühiskonna liikmed, kuulugu nad siis brahmacārī āśramasse, gṛhastha āśramasse, vānaprastha āśramasse või sannyāsa āśramasse. Inimene peaks alati olema äärmiselt lihtne ja otsekohene.

Ahiṁsā tähendab seda, et inimene ei takista ühegi elusolendi arengut. Keegi ei tohiks mõelda, et kuna vaimset sädet pole kunagi võimalik tappa, ka mitte pärast keha tapmist, siis pole loomade tapmises enese meeleliseks rahuldamiseks midagi halba. Tänapäeval on inimesed harjunud sööma liha, hoolimata sellest, et neil on piisavalt teravilja, puuvilju ja piima, millest toituda. Loomade tapmiseks pole mingit vajadust. Sellest peaksid loobuma kõik inimesed. Kui ei ole muud väljapääsu, siis on looma tapmine lubatud, kuid seda tuleb teha ohverdusena. Kui aga muud toitu on piisavalt, ei tohiks inimene, kes püüab jõuda vaimse teadvustamiseni, loomade suhtes vägivalda tarvitada. Tegelik ahiṁsā tähendab seda, et kellegi elu edenemist ei takistata. Ka loomad arenevad edasi evolutsiooniprotsessis, liikudes alamatest liikidest kõrgematesse. Kui aga loom tapetakse, siis tema areng peatub. Hingel on ette nähtud viibida ühes või teises kehas teatud arv päevi või aastaid ning kui ta keha enne ettenähtud aja lõppemist tapetakse, peab ta taas sündima sama liigi kehas, et elada lõpuni talle sedalaadi kehas ettenähtud aeg, enne kui ta saab mõnda kõrgemasse liiki tõusta. Seega ei tohiks nende arengut lihtsalt oma isu rahuldamiseks peatada. Seda nimetatakse ahiṁsāks.

Satyam tähendab seda, et inimene ei tohiks kunagi tõde teatud isiklike huvide pärast moonutada. Vedalikes pühakirjades esineb mõningaid lõike, mida on raske mõista, kuid nende tähendust tuleb õppida üksnes autoriteetselt vaimselt õpetajalt. See on meetod „Vedade" mõistmiseks. Śruti tähendab seda, et tuleb kuulata autoriteete, mitte aga püüda tõlgendada pühakirja oma isiklikest huvidest lähtudes. „Bhagavad-gītāle" on antud palju kommentaare, milles on algset teksti valesti tõlgitsetud. Selgitada tuleb sõnade tegelikku tähendust, mida peab õppima autoriteetselt vaimselt õpetajalt.

Akrodha tähendab oma viha kontrollimist. Isegi kui inimest provotseeritakse, peab ta jääma rahulikuks, sest kui ta vihastab, muutub kogu tema keha ebapuhtaks. Viha sünnib kire guṇast ja ihast ning seepärast peab see, kes asub transtsendentaalsel tasandil, oma viha kontrollima. Apaiśunam tähendab seda, et inimene loobub teistes vigade otsimisest ning teistele tarbetute märkuste tegemisest. Varast vargaks nimetada pole muidugi tema vigade otsimine, kuid nimetada vargaks ausat inimest on vaimses elus areneda püüdva inimese jaoks äärmiselt suur üleastumine. Hrī tähendab, et inimene peaks olema tagasihoidlik ega tegema midagi häbiväärset. Acāpalam, sihikindlus, tähendab, et inimene ei tohiks end mõne ürituse nurjumisest heidutada lasta. Vahel võib ta oma püüdlustes kohata ebaedu, kuid sellele ei tohi pöörata erilist tähelepanu, vaid tuleb jätkata vaimset arenemist kannatlikkuse ja sihikindlusega.

Sõna tejas kasutades viidatakse siin kṣatriyatele. Kṣatriyad peaksid alati olema väga tugevad, et kaitsta nõrgemaid. Nad ei tohi esitada end vägivalla vastastena. Kui on vaja tarvitada vägivalda, peavad nad seda tegema, kuid inimene, kes on suuteline alistama oma vaenlase, võib teatud tingimustes olla siiski ka andestav. Ta võib andestada väiksemad solvangud.

Śaucam tähendab puhtust, ning seejuures mitte üksnes mõistuse ja keha puhtust, vaid ka tegevuste puhtust. Eelkõige puudutab see äriga seotud inimesi, kes ei tohiks ajada äri mustal turul. Nāti-mānitā, austuse ihaldamisest loobumine, käib śūdrate ehk töölisklassi kohta, mida vastavalt vedakirjanduse õpetusele peetakse madalaimaks neljast inimühiskonna jaotusest. Nad ei tohiks asjatult prestiiz̆i ja austust taga ajades ülbeks muutuda, vaid peaksid käituma vastavalt oma staatusele. Śūdrate kohuseks on avaldada lugupidamist kõrgematele klassidele, kes vastutavad ühiskonna sotsiaalse korra säilimise eest.

Kõik nimetatud kakskümmend kuus omadust on transtsendentaalsed. Neid tuleb arendada vastavalt ühiskonnakihile, millesse inimene kuulub, ning ametile, mida ta omab. Ehkki elu materiaalses maailmas on täis kannatusi, võib inimene, ükskõik, millisesse ühiskonnaklassi ta ka kuuluks, neid omadusi arendades tõusta aegamööda transtsendentaalse teadvustamise kõrgeimale tasandile.