TEXT 28
aśraddhayā hutaṁ dattaṁ
tapas taptaṁ kṛtaṁ ca yat
asad ity ucyate pārtha
na ca tat pretya no iha
aśraddhayā — ilma usuta; hutam — ohverdusena pakutud; dattam — antud; tapaḥ — askees; taptam — läbi viidud; kṛtam — sooritatud; ca — samuti; yat — see, mida; asat — ajalik; iti — sel moel; ucyate — öeldakse olevat; pārtha — oo, Pṛthā poeg; na — mitte kunagi; ca — samuti; tat — see; pretya — pärast surma; na u — ega; iha — selles elus.
Oo, Pṛthā poeg, iga ohverduse, annetuse või askeesi, mis on sooritatud ilma usuta Kõigekõrgemasse, tulemus on ebapüsiv. Seda tähistatakse sõnaga „asat" ning see ei too kasu ei selles ega järgmises elus.
Kõik, mida tehakse ilma transtsendentaalse eesmärgita, olgu see siis ohverdus, annetus või askees, on kasutu. Sellepärast kuulutatakse käesolevas värsis, et kõik sellised tegevused on laiduväärsed. Kõiki tegevusi tuleb sooritada Kõigekõrgema heaks Kṛṣṇa teadvuses. Ilma sellise usu ja õige juhenduseta ei kanna inimese ponnistused kunagi vilja. Kõikjal vedakirjanduses soovitatakse uskuda Kõigekõrgemasse ning kõikide vedalike juhenduste lõplik eesmärk on mõista Kṛṣṇat. Seda põhimõtet järgimata ei saada kellegi püüdlusi edu. Seepärast on kõige parem töötada juba algusest peale Kṛṣṇa teadvuses, autoriteetse vaimse õpetaja juhenduse all. See on tee, kuidas saavutada edu kõikides oma tegudes.
Tingimustest sõltuvas seisundis on inimesed kiindunud pooljumalate, viirastuste või Kuvera taoliste yakṣade kummardamisse. Vooruse guṇa on parem kui kire ja teadmatuse guṇad, kuid see, kes asub otseselt praktiseerima Kṛṣṇa teadvust, tõuseb kõigist materiaalse looduse kolmest guṇast kõrgemale. Ehkki eksisteerib ka järk-järgulise tõusmise protsess, toimib see, kes suheldes puhaste pühendunutega asub praktiseerima Kṛṣṇa teadvust, parimal võimalikul viisil, nagu käesolevas peatükis ka kinnitatakse. Sel moel edu saavutamiseks peab inimene leidma kõigepealt autoriteetse vaimse õpetaja ning hakkama seejärel praktiseerima Kṛṣṇa teadvust tema juhenduste kohaselt. Sedasi saavutab inimene usu Kõigekõrgemasse. Kui see usk aja jooksul kasvab, võib seda nimetada juba armastuseks Jumala vastu. Armastus Jumala vastu ongi elusolendite lõppeesmärk. Seepärast peab inimene asuma otseselt praktiseerima Kṛṣṇa teadvust. See on käesoleva, seitsmeteistkümnenda peatüki sõnum.
Selliselt lõpevad Bhaktivedanta selgitused „Śrīmad Bhagavad-gītā" seitsmeteistkümnendale peatükile, mis käsitlesid usu jaotusi.