TEXT 49
asakta-buddhiḥ sarvatra
jitātmā vigata-spṛhaḥ
naiṣkarmya-siddhiṁ paramāṁ
sannyāsenādhigacchati
asakta-buddhiḥ — omades arukust, mis ei ole kiindunud millessegi; sarvatra — kõikjal; jita-ātmā — kontrollides mõistust; vigata-spṛhaḥ — materiaalsete soovideta; naiṣkarmya-siddhim — järelmõjudest vabanemise täiuslikkuse; paramām — kõrgeima; sannyāsena — loobumusliku elukorralduse abil; adhigacchati — inimene saavutab.
Enese üle kontrolli omav, kiindumustest vaba ja kõik materiaalsed naudingud hüljanud inimene võib loobumuslikku elu praktiseerides saavutada kõikidest tegevuste järelmõjudest vabanemise kõrgeima täiuslikkuse.
Tõeline loobumus tähendab seda, et inimene peab end alati Kõigekõrgema Jumala lahutamatuks osakeseks ning teab seeläbi, et tal pole mingit õigust oma töö vilju nautida. Kuna ta on Kõigekõrgema Jumala lahutamatu osake, peab tema töö vilju nautima Kõigekõrgem Jumal. See on tõeline Kṛṣṇa teadvus. Inimene, kes tegutseb Kṛṣṇa teadvuses, on tõeline sannyāsī ehk loobumusliku elukorralduse järgija. Omades sellist suhtumist, on inimene alati rahuldatud, sest ta tegutseb tõepoolest Kõigekõrgema heaks. Sel moel toimides vabaneb ta materiaalsetest kiindumustest ning leiab naudingut üksnes Jumala teenimisest tulenevast transtsendentaalsest õnnest. Sannyāsī peab olema vaba oma varasemate tegude järelmõjudest, kuid Kṛṣṇa teadvuses viibiv inimene saavutab selle täiuslikkuse kohe, isegi kui ta ei ole võtnud omaks niinimetatud loobumuslikku elukorraldust. Sellist mõistuse seisundit nimetatakse yogārūḍhaks ehk jooga täiuslikkuseks. Kolmandas peatükis kinnitatakse: yas tv ātma-ratir eva syāt. „Eneses rahuldatud inimene ei pea kartma mitte mingeid tegude järelmõjusid."