No edit permissions for Eesti keel / Estonian

TEXT 78

yatra yogeśvaraḥ kṛṣṇo
yatra pārtho dhanur-dharaḥ
tatra śrīr vijayo bhūtir
dhruvā nītir matir mama

yatra — kus; yoga-īśvaraḥ — müstitsismi valitseja; kṛṣṇaḥ — Jumal Kṛṣṇa; yatra — kus; pārthaḥ — Pṛthā poeg; dhanuḥ-dharaḥ — vibu ja noole kandja; tatra — seal; śrīḥ — küllus; vijayaḥ — võit; bhūtiḥ — erakordne jõud; dhruvā — kindel; nītiḥ — moraalsus; matiḥ mama — minu arvamus.

Kus iganes viibivad kõikide müstitsismide valitseja Kṛṣṇa ja osavaim vibukütt Arjuna, seal on kindlasti ka küllus, võit, erakordne jõud ja moraalsus. Selline on minu arvamus.

„Bhagavad-gītā" algas Dhṛtarāṣṭra küsimusega. Ta lootis, et tema pojad saavutavad võidu, sest neid toetasid sellised suured sõdalased nagu Bhīṣma, Droṇa ja Karṇa. Ta lootis, et võit on tema poolel. Kuid olles kirjeldanud lahinguväljal toimunut, lausus Sañjaya kuningale: „Sina mõtled võidule, kuid minu arvamus on see, et kõikjal, kus viibivad Kṛṣṇa ja Arjuna, saadab neid hea õnn." Ta kinnitas otsekoheselt, et Dhṛtarāṣṭral ei tasu võidu peale loota. Võit kuulus kindlalt Arjunale, sest tema poolel võitles Kṛṣṇa. Võttes Arjuna vankrijuhi koha, ilmutas Kṛṣṇa veel ühte Oma jumalikest omadustest. Kṛṣṇa omab täielikult kõiki jumalikke omadusi ning üks nendest on loobumus. Kṛṣṇa loobumusest on palju näiteid, sest Ta on loobumuste valitseja.

Lahing toimus tegelikult Duryodhana ja Yudhiṣṭhira vahel. Arjuna võitles oma vanema venna, Yudhiṣṭhira poolel. Kuna nii Arjuna kui ka Kṛṣṇa olid mõlemad Yudhiṣṭhira poolel, oli viimase võit kindel. See lahing pidi otsustama, kes hakkab valitsema maailma, ning Sañjaya ennustas, et võimu saab enda kätte Yudhiṣṭhira. Siin ennustatakse ka seda, et pärast selle lahingu võitmist saavutab Yudhiṣṭhira üha enam ja enam edu, sest ta polnud mitte üksnes õiglane ja jumalakartlik, vaid ka rangelt moraalne. Ta ei valetanud oma elu jooksul kordagi.

Paljud vähese arukusega inimesed peavad „Bhagavad-gītāt" lahinguväljal toimunud kahe sõbra vaheliseks vestluseks. Kuid nende poolt kirjutatud kommentaare ei saa pidada pühakirjaks. Keegi võib protesteerida, et Kṛṣṇa õhutas Arjunat astuma lahingusse, mis oli ebamoraalne, kuid siin on täpselt selgitatud tegelikku olukorda: „Bhagavad-gītā" juhendused on kõrgeim moraalikoodeks. Üheksanda peatüki kolmekümne neljandas värsis antakse kõrgeim moraalijuhendus: man-manā bhava mad-bhaktaḥ. Inimene peab saama Kṛṣṇa pühendunuks ning kõikide religioonide peamiseks tuumaks ongi Kṛṣṇale alistumine (sarva-dharmān parityajya mām ekaṁ śaraṇaṁ vraja). „Bhagavad-gītā" juhendused moodustavad religiooni ja moraalsuse kõrgeima protsessi. Kõik teised protsessid võivad samuti olla puhastavad ja tuua inimese Kṛṣṇa teadvuse juurde, kuid „Gītā" viimane juhendus on kogu moraalsuse ja religiooni lõplik sõna: alistuda Kṛṣṇale. Selline on kaheksateistkümnenda peatüki järeldus.

„Bhagavad-gītāst" mõistame, et eneseteadvustamine filosoofiliste spekulatsioonide ja meditatsiooni abil ei ole sama protsess kui täielik alistumine Kṛṣṇale, mis on kõrgeim täiuslikkus. See on „Bhagavad-gītā" õpetuste tuum. Ühiskonna erinevate jaotuste ja erinevate religioossete suundumuste kohaste reguleerivate printsiipide järgimine võib olla väärtuslike teadmiste tee, kuid ehkki religiooni rituaalid on väärtuslikud, on meditatsioon ja teadmiste arendamine veelgi väärtuslikumad. Ning juhendus alistuda pühendunud teenimisega Kṛṣṇale täies Kṛṣṇa teadvuses on kõige väärtuslikum juhendus, mis kunagi antud. See on kaheksateistkümnenda peatüki tuum.

Samuti kinnitab „Bhagavad-gītā", et tegelik tõde on Jumala Kõrgeim Isiksus, Kṛṣṇa. Absoluutset Tõde teadvustatakse kolmes aspektis: impersonaalse Brahmanina, iga elusolendi südames viibiva Paramātmāna ning lõpuks Jumala Kõrgeima Isiksuse, Kṛṣṇana. Täielikud teadmised Absoluutsest Tõest tähendavad täielikke teadmisi Kṛṣṇast. Kui inimene mõistab Kṛṣṇat, on teadmiste kõik teised jaotused selle mõistmise lahutamatud osakesed. Kṛṣṇa on transtsendentaalne, kuna Ta asub alati Oma igaveses sisemises jõus. Elusolendid avalduvad Tema energiast ning jagunevad kahte kategooriasse: igavesti tingimustest sõltuvad ja igavesti vabad hinged. Selliseid elusolendeid eksisteerib loendamatul hulgal ning neid peetakse Kṛṣṇa lahutamatuteks osadeks. Materiaalne energia jaguneb kahekümne neljaks osaks. Mõjutatuna igavesest ajast loob ja hävitab väline energia kogu loome. See kosmilise maailma avaldumine on vaheldumisi nähtav ja nähtamatu.

„Bhagavad-gītās" vaadeldakse viit keskset teemat: Jumala Kõrgeimat Isiksust, materiaalset loodust, elusolendeid, igavest aega ja kõikvõimalikke tegevusi. Kõik on sõltuv Jumala Kõrgeimast Isiksusest, Kṛṣṇast. Kõik Absoluutse Tõe kontseptsioonid – impersonaalne Brahman, iga elusolendi südames asetsev Paramātmā ja kõik teised transtsendentaalsed kontseptsioonid – sisalduvad Jumala Kõrgeima Isiksuse mõistmises. Ehkki näiliselt võib tunduda, et Jumala Kõrgeim Isiksus, elusolend, materiaalne loodus ja aeg on üksteisest erinevad, ei erine tegelikult miski Kõigekõrgemast Jumalast. Samas on Kõigekõrgem Jumal Ise aga alati kõigest erinev. Jumal Caitanya filosoofia on „käsitlematu ühtsuse ja erinevuse" filosoofia. See filosoofiline süsteem sisaldab täielikke teadmisi Absoluutsest Tõest.

Oma algses positsioonis on elusolend puhas hing. Ta on just nagu Kõrgeima Hinge aatomisuurune osake. Seepärast võib Jumal Kṛṣṇat võrrelda päikesega, elusolendeid aga päikesevalgusega. Kuna elusolendid kuuluvad Kṛṣṇa marginaalsesse energiasse, omavad nad kalduvust olla kokkupuutes kas materiaalse või vaimse energiaga. Teisisõnu öeldes asetseb elusolend Jumala kahe energia vahel ning kuna ta kuulub Jumala kõrgemasse energiasse, omab ta mõningat iseseisvust. Seda iseseisvust õieti kasutades astub ta Kṛṣṇa vahetu juhendamise alla ning saavutab sel moel oma loomuliku seisundi Jumala naudinguid jagavas energias.

Selliselt lõpevad Bhaktivedanta selgitused „Śrīmad Bhagavad-gītā" kaheksateistkümnendale peatükile, mis käsitlesid selle järeldust — loobumuse täiuslikkust.

« Previous