TEXT 11
śrī-bhagavān uvāca
aśocyān anvaśocas tvaṁ
prajñā-vādāṁś ca bhāṣase
gatāsūn agatāsūṁś ca
nānuśocanti paṇḍitāḥ
śrī-bhagavān uvāca — Jumala Kõrgeim Isiksus ütles; aśocyān — pole kurvastamist väärt; anvaśocaḥ — sa kurvastad; tvam — sina; prajñā-vādān — tarku kõnesid; ca — samuti; bhāṣase — rääkides; gata — kaotatud; asūn — elu; agata — ei ole möödas; asūn — elu; ca — samuti; na — mitte kunagi; anuśocanti — kurvastavad; paṇḍitāḥ — õpetatud inimesed.
Jumala Kõrgeim Isiksus ütles: Rääkides tarku sõnu, leinad sa taga seda, mis pole väärt kurvastamist. Need, kes on targad, ei kurvasta ei elavate ega surnute üle.
Jumal võttis kohe õpetaja positsiooni ning kurjustas Oma õpilasega, nimetades teda, ehkki mitte küll otseselt, rumalpeaks. Jumal lausus: „Sa kõneled õpetatud mehe kombel, kuid sa ei tea, et see, kes tegelikult omab teadmisi – kes teab, mis on keha ja mis hing – ei kurvasta ühegi keha seisundi, ei elava ega surnu üle." Nagu selgitatakse järgmistes peatükkides, tähendab teadmiste omamine seda, et inimene teab, mis on mateeria, mis on vaim ning kes on nende mõlema valitseja. Arjuna väitis, et religioossetele printsiipidele tuleks pöörata rohkem tähelepanu kui poliitikale ja ühiskondlikele probleemidele, kuid ta ei teadnud, et teadmised mateeria, hinge ja Kõrgeima olemusest on veelgi tähtsamad kui religioossed eeskirjad. Ning kuna tal vastavad teadmised puudusid, ei oleks ta pidanud end esitama kui õpetatud inimest. Kuna ta ei olnud kõrgelt haritud inimene, hädaldas ta millegi üle, mis polnud seda kaugeltki väärt. Kui keha sünnib, on see määratud ka hävima, võib-olla juba täna või homme, ning seepärast pole keha nii tähtis kui hing. See, kes seda mõistab, on tõeliselt tark ning ükski materiaalse keha seisund ei põhjusta talle kurbust.