TEXT 15
yaṁ hi na vyathayanty ete
puruṣaṁ puruṣarṣabha
sama-duḥkha-sukhaṁ dhīraṁ
so ’mṛtatvāya kalpate
yam — see, kellele; hi — kindlasti; na — mitte kunagi; vyathayanti — viivad ahastusse; ete — kõik need; puruṣam — inimesele; puruṣa-ṛṣabha — oo, parim inimeste seas; sama — muutumatu; duḥkha — ebaõnnes; sukham — ja õnnes; dhīram — kannatlik; saḥ — tema; amṛtatvāya — vabanemise jaoks; kalpate — peetakse vääriliseks.
Oo, parim inimeste seas [Arjuna]! See, kes ei lase end häirida ei õnnest ega ebaõnnest ning kes ei kaota kunagi oma meelerahu, on kahtlemata väärt vabanemist.
Igaüks, kes on kindel oma püüdluses jõuda vaimse eneseteadvustamise tasandini ning kes on ühtviisi leplik nii õnne kui ebaõnne suhtes, on kahtlemata väärt vabanemist. Varṇāśrama ühiskonnas on elu neljas etapp, nimelt loobumuslik elu (sannyāsa), pingutusi nõudev. Kuid see, kellel on tõsine soov viia oma elu täiuslikkuseni, võtab sannyāsa elukorralduse kõikidele raskustele vaatamata kõhklematult omaks. Raskused tekivad tavaliselt nõudest lõigata läbi kõik oma perekondlikud suhted, loobudes sidemetest nii oma naise kui lastega. Kuid see, kes suudab leppida selliste raskustega, jõuab kahtlemata vaimse eneseteadvustamise tee lõppeesmärgini. Samamoodi soovitatakse Arjunal jääda kindlaks oma kṣatriya kohustuste täitmisel, isegi siis, kui see valmistab talle raskusi oma suguvõsa liikmete ja teiste samaväärselt armastatud inimeste vastu astudes. Jumal Caitanya võttis sannyāsa elu põhimõtted omaks kahekümne nelja aasta vanuses, ehkki polnud kedagi, kes oleks Tema asemel Ta noore naise ja vana ema järele vaadanud. Kõrgemate eesmärkide nimel võttis Ta ikkagi omaks sannyāsa elu põhimõtted ning täitis Oma kõrgemaid kohustusi kõrvalekaldumatult. Selline on tee materiaalse maailma köidikuist vabanemisele.