TEXT 14
mātrā-sparśās tu kaunteya
śītoṣṇa-sukha-duḥkha-dāḥ
āgamāpāyino ’nityās
tāṁs titikṣasva bhārata
mātrā-sparśāḥ — meeleline tajumus; tu — ainult; kaunteya — oo, Kuntī poeg; śīta — talv; uṣṇa — suvi; sukha — õnn; duḥkha — ja ebaõnn; dāḥ — andvad; āgama — ilmudes; apāyinaḥ — kadudes; anityāḥ — ebapüsivad; tān — kõiki neid; titikṣasva — püüa lihtsalt taluda; bhārata — oo, Bharata dünastia järglane.
Oo, Kuntī poeg! Õnne ja ebaõnne ajutised ilmingud ning nende möödumine aja jooksul sarnanevad talve ja suve vaheldumisele. Need tulenevad meelelisest tajumusest, oo, Bharata järglane, ning inimene peab õppima neid taluma oma meelerahu häirimata.
Oma kohustuste täpseks täitmiseks on vajalik õppida taluma õnne ja kannatuste pidevat vaheldumist. Vedakirjanduse juhiste kohaselt peab inimene end igal varahommikul pesema, ning seda ka māgha kuul, s.o. jaanuaris ja veebruaris. Ehkki jaanuaris ja veebruaris on ilm väga külm, ei kõhkle religioosseid printsiipe järgiv inimene hetkekski end ka siis pesemast. Samamoodi ei keeldu naine ka juulis ega augustis, suve kuumimal perioodil, köögis toitu valmistamast, kuigi ilm võib olla väga palav. Oma kohuseid tuleb täita, olenemata klimaatilistest ebamugavustest. Samamoodi on religioossete printsiipide kohaselt kṣatriya kohustuseks võidelda isegi juhul, kui tal tuleb astuda mõne sõbra või sugulase vastu, ja ta ei tohiks oma kohustuse täitmisest kõrvale hoiduda. Et tõusta teadmiste tasandile, tuleb järgida religioossete printsiipide kohaseid reegleid. Vaid teadmiste ja loobumuste läbi on võimalik vabaneda māyā küüniste vahelt.
Kaks erinevat nime, millega Kṛṣṇa selles värsis Arjuna poole pöördub, on samuti märkimisväärsed. Tema kui Kaunteya poole pöördumine viitab tema suursugusele emapoolsele veresugulusele ning tema kui Bhārata poole pöördumine viitab tema isapoolsele suursugususele. Arjuna oli nii ema kui isa poolt suursuguse päritoluga. Suursugune päritolu toob aga kaasa vastutuse täpselt täita oma kohustusi, mistõttu Arjuna ei saa loobuda võitlemast.