TEXT 19
ya enaṁ vetti hantāraṁ
yaś cainaṁ manyate hatam
ubhau tau na vijānīto
nāyaṁ hanti na hanyate
yaḥ — igaüks, kes; enam — seda; vetti — teab; hantāram — tapja; yaḥ — igaüks, kes; ca — samuti; enam — seda; manyate — arvab; hatam — tapetud; ubhau — mõlemad; tau — nemad; na — mitte kunagi; vijānītaḥ — omavad teadmisi; na — mitte kunagi; ayam — see; hanti — tapab; na — ega; hanyate — on tapetud.
Ei see, kes arvab, et elusolend suudab tappa, ega ka see, kes peab elusolendit tapetavaks, ei oma teadmisi, sest hing ei saa tappa ega olla tapetud.
Kui kehastunud elusolend saab saatuslike relvade läbi vigastada, tuleb mõista, et kehas viibiv elusolend ei hukku. Vaimne hing on nii väike, et ükski materiaalne relv ei suudaks teda kuidagi hävitada, nagu selgitatakse järgnevates värssides. Ja oma vaimse algolemuse tõttu ei olegi elusolendit tegelikult võimalik tappa. Kõik, mida tapetakse – kõik, mida on üldse võimalik tappa – on keha. See ei ole aga keha tapmise õigustus. Vedakirjanduses antakse juhendus: mā hiṁsyāt sarvā bhūtāni. „Ära kunagi kasuta kellegi vastu vägivalda." Fakt, et elusolendit ei saa tappa, ei õigusta loomade tapmist. Ükskõik, kelle keha tapmine ilma autoriteetse korralduseta on häbiväärne tegu ning väärib karistust nii riigi kui ka Jumala seaduste kohaselt. Arjuna tapab aga religioossete printsiipide nimel, mitte omaenese tahtest lähtuvalt.