TEXT 20
na jāyate mriyate vā kadācin
nāyaṁ bhūtvā bhavitā vā na bhūyaḥ
ajo nityaḥ śāśvato ’yaṁ purāṇo
na hanyate hanyamāne śarīre
na — mitte kunagi; jāyate — sünnib; mriyate — sureb; vā — ei; kadācit — kunagi (minevikus, olevikus, tulevikus); na — mitte kunagi; ayam — see; bhūtvā — olles sündinud; bhavitā — saab olema; vā — või; na — ei; bhūyaḥ — või saab taas kord olema; ajaḥ — sündimatu; nityaḥ — igavene; śāśvataḥ — püsiv; ayam — see; purāṇaḥ — vanim; na — mitte kunagi; hanyate — on tapetud; hanyamāne — olles tapetud; śarīre — keha.
Hinge jaoks ei eksisteeri sündi ega surma. Ta ei ole kunagi sündinud, ta ei sünni ega saa kunagi sündima. Ta on algne, sündimatu, igavene ja alati eksisteeriv. Keha surres jääb hing ikka elama.
Väike aatomisuurune Kõigekõrgema Hinge osake on omadustelt Kõigekõrgemaga samane. Ta ei allu mingitele muutustele, nagu seda teeb keha. Mõnikord nimetatakse hinge kūṭa-sthaks ehk püsivaks. Keha allub kuut liiki muutustele. Ta sünnib emaüsast, kasvab, eksisteerib teatud aja jooksul, loob järglased, seejärel kärbub ning lõpuks vajub unustusse. Hing aga ei läbi selliseid muutusi. Hing pole kunagi sündinud. Siis, kui ta omandab materiaalse keha, toimub keha sünd, kuid see pole mitte hinge sünd ning samamoodi ei ole hilisem surm mitte hinge surm. Kõik, mis on sündinud, kord ka sureb. Ent kuna hing pole kunagi sündinud, ei eksisteeri tema jaoks ka ei minevikku, olevikku ega tulevikku. Ta on algne, igavene ja alati eksisteeriv – ajaloost pole võimalik leida mingit jälge hetkest, millal hing oleks sündinud. Vaid kehaliste arusaamade mõju all otsime me ka hinge sündimise hetke jms. Erinevalt kehast ei vanane hing kunagi. Seepärast võibki näiliselt vana inimene tunda endas samasugust eluvaimu kui nooruses. Kehalised muutused hinge ei mõjuta. Hing ei kuiva nagu puu või kõik, mis materiaalne. Hingel pole ka järglasi. Keha järeltulijad, lapsed, on samuti erinevad individuaalsed hinged ning vaid keha omandamise tõttu näib, nagu nad oleksid kellegi lapsed. Keha areneb hinge kohaloleku tõttu, kuid hing ise ei muutu ega oma järglasi. Seega ei allu hing kuuele kehale omasele muutusele.
„Kaṭha Upaniṣadist" (1.2.18) leiame me käesoleva värsiga sarnase lõigu, mis kõlab järgmiselt:
na jāyate mriyate vā vipaścin
nāyaṁ kutaścin na babhūva kaścit
ajo nityaḥ śāśvato ’yaṁ purāṇo
na hanyate hanyamāne śarīre
Selle värsi mõte on sama, mis käsitletaval „Bhagavad-gītā" värsilgi, kuid siin kasutatakse üht tähtsat sõna, nimelt vipaścit, mis tähendab „õpetatud" või „teadmisi omav".
Hing on täis teadmisi, alati täit teadvust omav. Seega on teadvus hinge kohaloleku tunnus. Isegi kui inimene ei taju hinge oma südames, võib ta tema kohalolu mõista juba ainuüksi teadvuse olemasolu põhjal. Mõnikord ei näe me taevas päikest, kuna selle on kinni katnud pilved või on selleks mõni muu põhjus, kuid päikesevalgus on ikkagi me ümber, ning me mõistame, et on päev. Niipea kui me märkame hommikul taevas valgust, teame, et päike on tõusnud. Samamoodi mõistame me hinge kohalolekut kõikides kehades, olgu see siis looma või inimese oma, kuna kõik elusolendid omavad teadvust. Hinge teadvus on Kõigekõrgema teadvusest aga siiski erinev, sest kõrgeim teadvus omab kõiki teadmisi – nii minevikust, olevikust kui ka tulevikust. Individuaalne hing on seevastu aldis unustama. Kui ta unustab oma tõelise looduse, omandab ta tarkuse ja valgustuse Kṛṣṇa ülimate õppetundide abil. Kṛṣṇa ei ole unustav hing. Kui see oleks nii, oleks Kṛṣṇa õpetused „Bhagavad-gītās" kasutud.
Hingi on kahesuguseid – nimelt eksisteerivad nii imeväike individuaalne hing (aṇu-ātmā) kui ka Ülihing (vibhu-ātmā). Ka seda kinnitatakse „Kaṭha Upaniṣadis" (1.2.20):
aṇor aṇīyān mahato mahīyān
ātmāsya jantor nihito guhāyām
tam akratuḥ paśyati vīta-śoko
dhātuḥ prasādān mahimānam ātmanaḥ
„Nii Ülihing [Paramātmā] kui hingeaatom [jīvātmā] asetsevad samal keha puul ja samas elusolendi südames ning vaid see, kes on vabanenud kõikidest materiaalsetest soovidest ja muredest, on Kõigekõrgema armu läbi võimeline jõudma hinge suurepärasuse mõistmiseni." Kṛṣṇa on allikaks ka Ülihingele, nagu öeldakse järgmistes peatükkides ning Arjuna on aatomisuurune hing, kes on unustanud oma tõelise looduse. Seepärast vajab ta valgustamist Kṛṣṇa või Tema autoriteetse esindaja (vaimse õpetaja) poolt.