TEXT 22
vāsāṁsi jīrṇāni yathā vihāya
navāni gṛhṇāti naro ’parāṇi
tathā śarīrāṇi vihāya jīrṇāny
anyāni saṁyāti navāni dehī
vāsāṁsi — rõivad; jīrṇāni — vanad ja kulunud; yathā — täpselt nagu; vihāya — loovutades; navāni — uued rõivad; gṛhṇāti — võtab omaks; naraḥ — inimene; aparāṇi — teised; tathā — samamoodi; śarīrāṇi — kehad; vihāya — loovutades; jīrṇāni — vanad ja kasutud; anyāni — erinevad; saṁyāti — võtab tõesti omaks; navāni — uued; dehī — kehastunu.
Samamoodi nagu inimene paneb selga uued rõivad, loobudes vanadest, võtab hing omaks uued materiaalsed kehad, loobudes vanadest ning kasututest.
Aatomisuuruse individuaalse hinge kehavahetus on tunnustatud fakt. Isegi kaasaegsed teadlased, kes ei usu hinge olemasolu, kuid ei suuda samal ajal selgitada ka põhjust, miks on elusolendi energia allikaks süda, peavad tunnistama keha pidevat muutumist lapsest noorukiks, noorukist täiskasvanuks ning täiskasvanust vanuriks. Vanadusele järgnev muutus on uude kehasse asetumine. Seda selgitati juba ühes eelnenud värssidest (2.13).
Aatomisuuruse individuaalse hinge asetumine uude kehasse saab võimalikuks Ülihinge armu läbi. Ülihing täidab iga aatomisuuruse hinge soovi samamoodi nagu sõber täidab sõbra soovi. „Vedad", näiteks „Muṇḍaka Upaniṣad" ning ka „Śvetāśvatara Upaniṣad", võrdlevad hinge ja Ülihinge kahe sõbraliku linnuga, kes istuvad samal puul. Üks neist (individuaalne hing) sööb selle puu vilju ning teine lind (Kṛṣṇa) lihtsalt jälgib Oma sõbra tegevust. Üks neist lindudest – ehkki nad omavad samu omadusi – on materiaalsuse puu viljade lummuses, samas kui teine on lihtsalt tema tegevuste tunnistajaks. Kṛṣṇa on pealtvaatav lind ning Arjuna lind, kes sööb selle puu vilju. Ehkki nad on sõbrad, on ikkagi üks neist isand ning teine teener. Sellise alluvussuhte unustamine individuaalse hinge poolt ongi põhjuseks, miks ta peab pidevalt puud vahetama ehk teisisõnu ühest kehast teise rändama. Jīva peab sel materiaalse keha puul rasket heitlust, kuid niipea kui ta nõustub aktsepteerima teist lindu kui kõrgeimat vaimset õpetajat, nii nagu Arjuna nõustus vabatahtlikult alistuma Kṛṣṇale, vabaneb teenri rolli omav lind otsekohe kõikidest muredest. Seda kinnitatakse nii „Muṇḍaka Upaniṣadis" (3.1.2) kui „Śvetāśvatara Upaniṣadis" (4.7):
samāne vṛkṣe puruṣo nimagno
’nīśayā śocati muhyamānaḥ
juṣṭaṁ yadā paśyaty anyam īśam
asya mahimānam iti vīta-śokaḥ
„Ehkki need kaks lindu istuvad samal puul, on sööv lind selle puu vilju nautides väga murelik ja tusane, ent kui ta peaks mingil põhjusel pöörama palge oma sõbra poole, kes on Jumal, ja nägema Tema hiilgust, vabaneb ta kohe kõikidest muredest." Arjuna on pööranud näo oma igavese sõbra Kṛṣṇa poole ning omandab nüüd vahetult „Bhagavad-gītā" teadust. Sel moel, kuuldes seda Kṛṣṇalt, mõistab ta Jumala võimsust ja hiilgust ning vabaneb kõikidest muredest.
Jumal annab siin Arjunale nõu mitte kurvastada oma eaka vanaisa ja õpetaja kehavahetuse üle. Ta peaks olema hoopis rõõmus, hukates neid õiglases võitluses, teades, et seeläbi vabanevad nad oma mitmesuguste kehaliste tegude järelmõjudest. See, kes toob oma elu ohvrialtarile või lahinguväljale, kus võideldakse õigluse eest, vabaneb kohe oma kehaliste tegude järelmõjudest ning saavutab elu kõrgema tasandi. Seega polnud Arjunal kurvastamiseks vähimatki põhjust.