TEXT 27
prakṛteḥ kriyamāṇāni
guṇaiḥ karmāṇi sarvaśaḥ
ahaṅkāra-vimūḍhātmā
kartāham iti manyate
prakṛteḥ — materiaalse looduse; kriyamāṇāni — sooritatuna; guṇaiḥ — guṇade poolt; karmāṇi — tegevused; sarvaśaḥ — kõikvõimalikud; ahaṅkāra-vimūḍha — vale ego poolt segadusse aetud; ātmā — vaimne hing; kartā — tegija; aham — mina; iti — sel moel; manyate — ta arvab.
Vale ego poolt segadusse aetud vaimne hing peab iseennast tegevuste sooritajaks, kuigi tegelikult teostavad neid materiaalse looduse kolm guṇat.
Võib näida, et kaks inimest, üks Kṛṣṇa teadvuses ja teine materialistliku teadvuse tasandil, töötavad samal tasemel, kuid tegelikult lahutab nende positsioone teineteisest tohutu kuristik. Materialistlikul teadvuse tasandil viibiv inimene arvab vale ego mõju all, et tema on kõikide tegevuste sooritaja. Ta ei tea, et keha mehhanismi on loonud materiaalne loodus, mis toimib Kõigekõrgema Jumala järelevalve all. Materialistlik inimene ei tea midagi sellest, et lõppkokkuvõttes viibib ta alati Kṛṣṇa kontrolli all. Vale ego mõju all viibiv inimene usub, et ta teeb kõike iseseisvalt ja sõltumatult, ning see on märk teadmatusest. Selline inimene ei tea, et nii jämeda- kui ka peenekoelised kehad on loonud materiaalne loodus vastavalt Jumala Kõrgeima Isiksuse korraldustele ning et ta peaks rakendama kõik oma kehalised ja mõttetegevused Kṛṣṇa teenimisse, viibides Kṛṣṇa teadvuses. Teadmatuses viibiv inimene on unustanud, et Jumala Kõrgeimat Isiksust tuntakse kui Hṛṣīkeśat ehk materiaalse keha meelte valitsejat. Selle tagajärjel, et ta on pikka aega tegelenud oma meelte rahuldamisega, on ta vale ego poolt segadusse viidud ning seetõttu unustanud oma igavesed suhted Kṛṣṇaga.