TEXT 14
na māṁ karmāṇi limpanti
na me karma-phale spṛhā
iti māṁ yo ’bhijānāti
karmabhir na sa badhyate
na — mitte kunagi; mām — Mind; karmāṇi — igasugune töö; limpanti — mõjutavad; na — ega; me — Minu; karma-phale — karmalistes tegevustes; spṛhā — püüdlus; iti — sel moel; mām — Mind; yaḥ — see, kes; abhijānāti — teab; karmabhiḥ — sellise töö mõjul; na — mitte kunagi; saḥ — tema; badhyate — sattub köidikuisse.
Ei ole ühtegi tööd, mis Mind mõjutaks, ning Ma ei püüdle ka ühegi tegevuse viljade poole. See, kes mõistab seda tõde Minust, ei satu samuti kunagi karmaliste tegevuste resultaatide köidikuisse.
Nii nagu materiaalses maailmas eksisteerivad põhiseadused, mis kinnitavad kuninga puutumatust ning seda, et kuningas on eksimatu, nõnda ei mõjuta materiaalse maailma tegevused Jumalat, ehkki Ta on Ise kogu materiaalse maailma loojaks. Jumal loob, jäädes Ise loomest lahusseisvaks, samas kui elusolendid satuvad materiaalsete tegevuste karmaliste resultaatide köidikuisse, sest nad tahavad materiaalsete varade üle valitseda. Ettevõtte omanik ei vastuta oma tööliste õigete või ekslike tegude eest, vastutus langeb ikkagi töölisele endale. Elusolendid tegelevad enese meelelise rahuldamisega ning see ei ole Jumala poolt ettekirjutatud toimimisviis. Saamaks paremaid ja suuremaid meelelisi naudinguid, hõivavad elusolendid end teatud tegevusega ning loodavad pärast surma taevaliku õnne osaliseks saada. Jumal aga, olles Eneses täiuslik, ei leia niinimetatud taevalikus õnnes midagi kütkestavat. Taevalikud pooljumalad on vaid Jumala teenrid. Omanik ei ihalda kunagi sellist madalat õnne, mida ihaldavad tema töölised. Jumal on kõikidest materiaalsetest tegudest ja nende tulemustest kõrgemal seisev. Näiteks vihm ei vastuta sellest eest, millised taimed maa seest kasvavad, ehkki ilma vihmata poleks nende taimede kasvamine võimalik. Vedalik smṛti kinnitab seda fakti järgmiselt:
nimitta-mātram evāsau
sṛjyānāṁ sarga-karmaṇi
pradhāna-kāraṇī-bhūtā
yato vai sṛjya-śaktayaḥ
„Materiaalses loomes on Jumal kõige ainus ja kõrgeim põhjus. Materiaalne loodus on vahetu põhjus, mis muudab kosmilise avaldumise nähtavaks." Loodud olendeid on väga erinevaid. Nendeks on nii pooljumalad, inimesed kui ka madalamad loomad ning kõik nad alluvad oma varasemate heade või halbade tegude järelmõjudele. Jumal annab neile ainult nende tegevuste sooritamiseks vastavad vahendid ning reguleerib neid materiaalse looduse guṇadega, kuid Ta ei kanna kunagi vastutust ei elusolendite varasemate ega praeguste tegude eest. „Vedānta-sūtras" (2.1.34) kinnitatakse: vaiṣamya- nairghṛṇye na sāpekṣatvāt. Jumal suhtub alati kõikidesse elusolenditesse võrdselt. Elusolend vastutab oma tegude eest ise. Jumal annab talle materiaalse looduse ehk Oma välise energia abil ainult vahendid nende sooritamiseks. See, kes on täielikult teadlik kõikidest karma ehk töö viljade nimel sooritatud tegude seaduste keerukatest üksikasjadest, ei satu oma tegevuste tulemuste mõju alla. Teisisõnu öeldes omab inimene, kes mõistab Jumala transtsendentaalset olemust, Kṛṣṇa teadvusest suuri kogemusi ning seetõttu ei allu ta ka karma seadustele. See, kes ei mõista Jumala transtsendentaalset olemust ning kes arvab, et ka Jumala tegevused on suunatud resultaatide saamisele samamoodi nagu tavalise elusolendi tegevusedki, satub kindlasti karmaliste järelmõjude köidikuisse. Seevastu inimene, kes mõistab Absoluutset Tõde, on kindlalt Kṛṣṇa teadvuses viibiv, vabanemiseni jõudnud hing.