TEXT 22
yadṛcchā-lābha-santuṣṭo
dvandvātīto vimatsaraḥ
samaḥ siddhāv asiddhau ca
kṛtvāpi na nibadhyate
yadṛcchā — iseenesesest; lābha — saavutustega; santuṣṭaḥ — rahuldatud; dvandva — kahesus; atītaḥ — tõusnud kõrgemale; vimatsaraḥ — vaba kadedusest; samaḥ — kindel; siddhau — edus; asiddhau — ebaedus; ca — samuti; kṛtvā — tehes; api — ehkki; na — mitte kunagi; nibadhyate — satub mõju alla.
See, kes on rahuldunud iseenesest tulevate saavutustega, kes on vaba kahesusest ja kadedusest ning kes jääb häirimatuks nii edu kui ebaedu korral, ei satu kunagi oma tegevuste järelmõjude köidikuisse, ehkki ta tegutseb.
Kṛṣṇa teadvuses viibiv inimene ei tee kuigi suuri jõupingutusi isegi oma keha alalhoidmiseks. Ta on rahul nende saavutustega, mis talle parajasti osaks saavad. Ta ei kerja ega laena kelleltki midagi, ta töötab nii ausalt, kui on tema võimuses, ning on rahul kõigega, mida ausalt tehtud töö talle toob. Seetõttu on ta enese ülalpidamises kõikidest sõltumatu. Ta ei teeni kedagi teist, kui see muutub segavaks tema teenimisele Kṛṣṇa teadvuses. Jumala teenimiseks on ta aga valmis sooritama igat tegevust, laskmata end häirida materiaalse maailma kahesustest. Materiaalse maailma kahesused avalduvad sooja ja külma, õnne ja kannatuste näol. Kṛṣṇa teadvuses viibiv inimene on kõrgemal kõikidest kahesustest, sest ta ei kõhkle hetkegi, sooritamaks Kṛṣṇa heaks ükskõik millist tegevust. Seepärast jääb ta häirimatuks nii edu kui ka ebaedu korral. Need tunnused annavad kinnitust, et inimene viibib täielikult transtsendentaalsete teadmiste tasandil.