TEXT 15
nādatte kasyacit pāpaṁ
na caiva sukṛtaṁ vibhuḥ
ajñānenāvṛtaṁ jñānaṁ
tena muhyanti jantavaḥ
na — mitte kunagi; ādatte — võtab vastu; kasyacit — kellegi; pāpam — pattu; na — ega; ca — samuti; eva — kindlasti; su-kṛtam — jumalakartlikku tegu; vibhuḥ — Kõigekõrgem Jumal; ajñānena — teadmatuse poolt; āvṛtam — kaetud; jñānam — teadmised; tena — seeläbi; muhyanti — on segadusse aetud; jantavaḥ — elusolendid.
Kõigekõrgem Jumal ei võta kanda kellegi patuseid ega jumalakartlikke tegusid. Kehastunud elusolendid on aga ometigi segadusse aetud teadmatusest, mis nende tegelikke teadmisi katab.
Sanskritikeelne sõna vibhu tähendab „Kõigekõrgem Jumal, kes omab piiramatult teadmisi, rikkusi, jõudu, kuulsust, ilu ja loobumust nende täiuses". Ta on alati Iseeneses rahuldatud ning Tema rahu ei häiri ei patused ega jumalakartlikud teod. Ta ei aseta ühtegi elusolendit tingimustest sõltuvusse, kuid teadmatusest segadusse aetud elusolend soovib sattuda sõltuvusse teatud tingimustest. Seeläbi saabki alguse tema tegude ning nende järelmõjude ahel. Elusolend on kõrgema looduse poolest täis teadmisi. Ometigi omab ta kalduvust sattuda oma piiratud võimete tõttu teadmatuse mõju alla. Jumal on kõikvõimas, kuid elusolend seda ei ole. Jumal on vibhu, kõikvõimas, kuid elusolend on aṇu, aatomisuurune. Kuna elusolend on elav hing, siis omab ta tahtevabadust, kuid tema tahet rahuldab üksnes kõikvõimas Jumal. Kui elusolend on materiaalsetest soovidest segadusse aetud, siis laseb Jumal tal neid soove rahuldada, kuid Ta ei kanna kunagi vastutust elusolendi soovikohaste tegude ja nende tagajärgede eest. Viibides segaduses, samastab kehastunud hing end oma ajutise materiaalse kehaga ning elab seepärast läbi ajalikke kannatusi ja õnne. Paramātmāna ehk Ülihingena on Jumal elusolendi alatine kaaslane ning seetõttu mõistab Ta individuaalse hinge soove samamoodi nagu lille kõrval olles on võimalik tunda selle lõhna. Soov on elusolendi tingimustest sõltumise peenem vorm. Jumal täidab ta soove niivõrd, kuivõrd ta seda väärib – inimene soovib, Jumal võimaldab. Individuaalne hing ei ole seega oma soovide täitmises kõikvõimas. Jumal võib aga täita kõik soovid ning, olles kõigi suhtes neutraalne, ei sekku ta väikeste iseseisvate elusolendite soovidesse. Kui aga elusolendi sooviks on Kṛṣṇa, siis kannab Jumal tema eest erilist hoolt ning julgustab teda soovima seda, mis aitab elusolendil Jumalani jõuda ja igavesti õnnelik olla. Vedalikud hümnid kinnitavad: eṣa u hy eva sādhu karma kārayati taṁ yam ebhyo lokebhya unninīṣate. eṣa u evāsādhu karma kārayati yam adho ninīṣate. „Jumal annab elusolendile võimaluse jumalakartlikeks tegudeks, et ta saaks tõusta. Jumal annab elusolendile võimaluse patusteks tegudeks, et ta saaks põrgusse langeda." („Kauṣītakī Upaniṣad" 3.8)
ajño jantur anīśo ’yam
ātmanaḥ sukha-duḥkhayoḥ
īśvara-prerito gacchet
svargaṁ vāśv abhram eva ca
„Elusolend on täielikult sõltuv oma kannatustest ja õnnest. Nii nagu õhk juhib pilve, võib ta vastavalt Kõigekõrgema tahtele minna kas taevasse või põrgusse."
Seega põhjustab segadusse sattumist elusolend ise, sest mäletamatutest aegadest alates on ta soovinud Kṛṣṇa teadvust vältida. Ehkki ta on oma algolemuselt igavene, õndsuses ja teadmistes viibiv, unustab ta oma tühisuse tõttu oma algolemusliku positsiooni, mis seisneb Jumala teenimises, ning satub teadmatuse lõksu. Ning teadmatuse mõju all kuulutab ta, et Jumal on vastutav tema tingimustest sõltuva eksistentsi eest. „Vedānta- sūtra" (2.1.34) kinnitab seda samuti. Vaiṣamya-nairghṛṇye na sāpekṣatvāt tathā hi darśayati – „Jumal ei tunne mitte kellegi vastu ei viha ega sümpaatiat, ehkki näib nagu oleks see nii."