TEXT 2
śrī-bhagavān uvāca
sannyāsaḥ karma-yogaś ca
niḥśreyasa-karāv ubhau
tayos tu karma-sannyāsāt
karma-yogo viśiṣyate
śrī-bhagavān uvāca — Jumala Isiksus ütles; sannyāsaḥ — tööst loobumine; karma-yogaḥ — pühendumuslik töö; ca — samuti; niḥśreyasa-karau — vabanemise teele juhtivad; ubhau — mõlemad; tayoḥ — kahest; tu — aga; karma-sannyāsāt — võrreldes loobumisega karmalisest tööst; karma- yogaḥ — pühendumuslik töö; viśiṣyate — on parem.
Jumala Isiksus vastas: Nii tööst loobumine kui ka pühendumuslik töö juhivad vabanemise teele, kuid neist kahest toimimisviisist on pühendunud teenimine parem kui tööst loobumine.
Karmalised tegevused (millega püüeldakse meeleliste naudingute poole) on materiaalsete köidikute põhjustajaks. Seni, kuni inimene on hõivatud kehaliste mugavuste suurendamisele suunatud tegevustega, rändab ta kindlasti edasi ühest kehast teise, viibides sedasi lõputult materiaalseis köidikuis. „Śrīmad-Bhāgavatam" (5.5.4 – 6) kinnitab seda järgmiselt:
nūnaṁ pramattaḥ kurute vikarma
yad indriya-prītaya āpṛṇoti
na sādhu manye yata ātmano ’yam
asann api kleśa-da āsa dehaḥ
parābhavas tāvad abodha-jāto
yāvan na jijñāsata ātma-tattvam
yāvat kriyās tāvad idaṁ mano vai
karmātmakaṁ yena śarīra-bandhaḥ
evaṁ manaḥ karma-vaśaṁ prayuṅkte
avidyayātmany upadhīyamāne
prītir na yāvan mayi vāsudeve
na mucyate deha-yogena tāvat
„Inimesed on hullunud meeleliste naudingute järele ning nad ei tea, et nende praegune hädadest tulvil keha on varasemate karmaliste tegevuste tagajärg. Ehkki keha on ajalik, valmistab see alati mitmesuguseid probleeme. Seepärast pole meeleliste naudingute nimel tegutsemine hea. Elu tuleb pidada ebaedukaks seni, kuni inimene ei esita küsimust oma tegelikust olemusest. Nii kaua kui ta ei tea oma tegelikku olemust, on ta sunnitud töötama meeleliste naudingute ja resultaatide nimel ning nii kaua kui tema teadvus viibib meelte rahuldamise tasandil, on elusolend sunnitud rändama ühest kehast teise. Ehkki inimese mõistus võib olla seotud karmaliste tegevustega ja mõjutatud teadmatusest, peab ta arendama endas armastust Vāsudeva pühendunud teenimise vastu. Ainult siis võib saada võimalikuks materiaalse eksistentsi köidikuist vabanemine."
Seega jñānast (ehk teadmisest, et elusolend ei ole mitte see materiaalne keha, vaid vaimne hing) vabanemise saavutamiseks ei piisa. Inimene peab tegutsema vastavalt vaimse hinge positsioonile, vastasel juhul pole materiaalseist köidikuist võimalik pääseda. Tegevus Kṛṣṇa teadvuses pole tegevus karmalisel tasandil. Tegevus, mis on sooritatud täielikele teadmistele toetudes, aitab kaasa inimese arengule tegelike teadmiste suunas. Ilma Kṛṣṇa teadvuseta ei suuda tingimustest sõltuv hing, lihtsalt karmalistest tegevustest loobudes, oma südant tegelikult puhastada. Ent nii kaua kui süda pole puhastunud, on inimene sunnitud töötama karmalisel tasandil. Kuid tegevus Kṛṣṇa teadvuses aitab elusolendil automaatselt pääseda karmaliste tegevuste järelmõjudest ning sellise tegevuse sooritamiseks ei ole elusolend sunnitud materiaalsele tasandile laskuma. Seepärast seisab tegevus Kṛṣṇa teadvuses alati kõrgemal loobumusest, mille puhul säilib alati oht langeda. Loobumus ilma Kṛṣṇa teadvuseta pole täiuslik, nagu seda kinnitab Śrīla Rūpa Gosvāmī oma raamatus „Bhakti-rasāmṛta-sindhu" (1.2.258):
prāpañcikatayā buddhyā
hari-sambandhi-vastunaḥ
mumukṣubhiḥ parityāgo
vairāgyaṁ phalgu kathyate
„Kui vabanemise poole püüdlevad inimesed ütlevad lahti sellest, mis on seotud Jumala Kõrgeima Isiksusega, tuleb nende loobumust pidada ebatäiuslikuks." Loobumus on täiuslik siis, kui see põhineb teadmisel, et kõik eksisteeriv kuulub Jumalale ning et keegi ei tohiks kuulutada end millegi omanikuks. Tuleb mõista, et tegelikult ei kuulu kellelegi mitte midagi. Sel juhul ei tekigi küsimust loobumusest, sest inimene, kes teab, et kõik kuulub Kṛṣṇale, elab alati loobumuses. Kuna kõik kuulub Kṛṣṇale, tuleb see rakendada Kṛṣṇa teenimisse. Selline täiuslik tegevus – tegevus Kṛṣṇa teadvuses – on märksa parem kui ükskõik kuivõrd põhjalik māyāvāda koolkonna sannyāsī kunstlik loobumus.