TEXTS 27-28
sparśān kṛtvā bahir bāhyāṁś
cakṣuś caivāntare bhruvoḥ
prāṇāpānau samau kṛtvā
nāsābhyantara-cāriṇau
yatendriya-mano-buddhir
munir mokṣa-parāyaṇaḥ
vigatecchā-bhaya-krodho
yaḥ sadā mukta eva saḥ
sparśān — meelte ihaldusobjekte, nagu näiteks heli; kṛtvā — hoides; bahiḥ — väline; bāhyān — mittevajalikke; cakṣuḥ — silmad; ca — samuti; eva — kindlasti; antare — vahel; bhruvoḥ — kulmud; prāṇa-apānau — üles ja alla liikuv õhk; samau — peatatud; kṛtvā — hoides; nāsa-abhyantara — ninasõõrmetes; cāriṇau — puhudes; yata — kontrolli all olevad; indriya — meeled; manaḥ — mõistus; buddhiḥ — arukus; muniḥ — transtsendentalist; mokṣa — vabanemiseks; parāyaṇaḥ — olles sedasi suunanud; vigata — olles kõrvale heitnud; icchā — soovid; bhaya — hirm; krodhaḥ — viha; yaḥ — see, kes; sadā — alati; muktaḥ — vabanenud; eva — kindlasti; saḥ — ta on.
Loobudes kokkupuutest kõikide väliste meelte ihaldusobjektidega, hoides pilgu keskendunult kulmude vahel, peatades ninasõõrmetes sisse- ja väljaliikuva õhu ning kontrollides sel viisil mõistust, meeli ja arukust, saab vabanemisele püüdlev transtsendentalist vabaks ihast, hirmust ja vihast. Inimene, kes viibib pidevalt selles seisundis, saavutab kindlasti vabanemise.
Tegutsedes Kṛṣṇa teadvuses, mõistab inimene kohe oma vaimset identiteeti ning seejärel võib ta mõista Kõigekõrgemat Jumalat pühendunud teenimise läbi. Kui inimene on hõivatud pühendunud teenimisega, siis tõuseb ta transtsendentaalsele tasandile, mis lubab tal tunnetada Jumala kohalolekut kõikides oma tegevustes. Seda seisundit nimetatakse vabanemiseks Kõigekõrgema teadvustamise läbi.
Pärast sellise vabanemise eespool toodud põhimõtete selgitamist annab Jumal Arjunale juhenduse, kuidas jõuda selle seisundini müstitsismi ehk aṣṭāṅga-joogana tuntud meetodi abil. Aṣṭāṅga-jooga jaguneb kaheksaks erinevaks protsessiks, milleks on yama, niyama, āsana, prāṇāyāma, pratyāhāra, dhāraṇā, dhyāna ja samādhi. Kuuendas peatükis räägitakse joogast üksikasjalikult ning viienda peatüki lõpus räägitakse sellest sissejuhatavalt. Inimene peab jooga pratyāhāra protsessi abil lahti ütlema meelte ihaldusobjektidest nagu heli, puudutus, kuju, maitse ja lõhn, ning suunama seejärel pilgu kulmude vahele või keskendama selle poolsuletud silmi ninaotsale. Silmade täielikust sulgemisest pole kasu, sest sel juhul võib kergesti magama jääda. Samuti pole kasu silmade avali hoidmisest, sest siis jääb alles oht lasta end häirida meelte ihaldusobjektidest. Hingamine ninasõõrmeis peatatakse, neutraliseerides kehasisesed üles- ja allaliikuvad õhuvoolud. Selline joogapraktika võimaldab saavutada kontrolli meelte üle, hoiduda välistest meelte ihaldusobjektidest ning valmistada sel viisil end ette vabanemiseks Kõigekõrgema teadvustamise läbi.
See joogaprotsess aitab vabaneda kõikidest hirmudest ja vihast ning tunda selles transtsendentaalses seisundis Ülihinge kohalolekut. Lihtsaim jooga põhimõtete praktiseerimise protsess on aga Kṛṣṇa teadvus, nagu selgitatakse üksikasjalikult järgmises peatükis. Kṛṣṇa teadvuses viibiv inimene, kes on pidevalt hõivatud pühendunud teenimisega, on vaba ohust lasta oma meeltel pöörduda mõne muu tegevuse juurde. See meetod on meelte kontrollimiseks parem kui aṣṭāṅga-jooga.