TEXT 17
pitāham asya jagato
mātā dhātā pitāmahaḥ
vedyaṁ pavitram oṁ-kāra
ṛk sāma yajur eva ca
pitā — isa; aham — Mina; asya — selle; jagataḥ — universumi; mātā — ema; dhātā — alalhoidja; pitāmahaḥ — vanaisa; vedyam — see, mida on võimalik teada; pavitram — see, mis puhastab; oṁ-kāraḥ — silp oṁ; ṛk — „Ṛg Veda"; sāma — „Sāma Veda"; yajuḥ — „Yajur Veda"; eva — kindlasti; ca — ja.
Mina olen selle universumi isa, ema, alalhoidja ja esiisa. Mina olen teadmiste objekt, puhastaja ja silp oṁ. Ma olen samuti nii „Ṛg", „Sāma" kui ka „Yajur Veda".
Kogu see kosmiline avaldumine, nii liikuv kui ka liikumatu, on avaldunud tänu Kṛṣṇa energia erinevatele tegevustele. Materiaalses eksistentsis loome me erinevaid suhteid erinevate elusolenditega, kes pole midagi muud kui Kṛṣṇa piiratud energia, ning prakṛti mõju all olles peame me neid oma isaks, emaks, esiisaks, loojaks jne, kuid tegelikult on nad kõik Kṛṣṇa lahutamatud osakesed. Ning sellistena pole need elusolendid, kes näivad meile näiteks meie isa või emana, midagi muud kui Kṛṣṇa. Sõna dhātā tähendab selles värsis „looja". Mitte ainult meie isad ja emad pole Kṛṣṇa lahutamatud osakesed, vaid ka looja, vanaema ja vanaisa – õigupoolest kõik elusolendid – ja selles mõttes on nad kõik Kṛṣṇa. Seega on kõikide „Vedade" eesmärgiks üksnes Kṛṣṇa mõistmine. Ükskõik, mida me „Vedadest" teada tahame saada, on nende teadmiste omandamine üksnes samm Kṛṣṇa mõistmise suunas. Need teadmised aga, mis aitavad meil puhastuda ning jõuda oma algolemuslikku positsiooni, on eriliselt Kṛṣṇa. Elusolend, kes on uudishimulik ning soovib mõista kõiki vedalikke põhimõtteid, on samuti Kṛṣṇa lahutamatu osake ning on sellisena samuti Kṛṣṇa. Kõikides vedalikes mantrates esinev sõna oṁ, mida kutsutakse praṇavaks, on transtsendentaalne helivibratsioon ning samuti Kṛṣṇa. Ning kuna kõikides nelja „Veda" – „Sāma", „Yajur", „Ṛg" ja „Atharva" – hümnides on praṇava ehk oṁkāra väga kesksel kohal, tuleb ka neid vaadelda kui Kṛṣṇat.