Kaheksateistkümnes mantra
agne naya supathā rāye asmān
viśvāni deva vayunāni vidvān
yuyodhy asmaj juhurāṇam eno
bhūyiṣṭhāṁ te nama-uktiṁ vidhema
agne — O, mu Jumal, kõikvõimas nagu tuli; naya — palun juhi; supathā — õigele teele; rāye — Sinuni jõudmiseks; asmān — meid; viśvāni — kõiki; deva — O, mu Jumal; vayunāni — tegevused; vidvān — teadja; yuyodhi — lahkelt eemaldada; asmat — meilt; juhurāṇam — teelt kõik takistused; enaḥ — kõik eksimused; bhūyiṣṭhām — palju võimsamad; te — Sinule; namaḥ uktim — austusavaldused; vidhema — ma teen.
O, mu Jumal, kõikvõimas nagu tuli, nüüd pöördun Sinu poole kõigi austusavaldustega ja langen Su jalgade ette maha, oo mu Jumal, palun Sind, vii mind õigele teele, et võiksin jõuda Sinuni. Ja nii nagu Sa tead kõike, mida ma tegin minevikus, vabasta mind palun armulikult minu möödunud eksimuste tagajärgedest, et ei jääks takistusi minu teel Sinuni.
See alistumise protsess ja Jumalalt põhjuseta armu palumine viib pühendunut edasi Täieliku eneseteostuse teel. Jumala poole pöördutakse nagu tule poole, sest Ta võib muuta kõik tuhaks, kaasaarvatud alistunud hinge patud. Nagu on kirjeldatud eelmises mantras on Absoluudi tõeline ja lõplik aspekt Jumala Isiksus. Tema brahmajyoti ebaisikuline väljendus on Jumala nägu kattev sära. Viljakas tegevus, ehk karma-kāṇḍa tee eneseteostusel, on püüdluste madalaim aste. Niipea, kui taoline tegevus kaldub kasvõi veidi kõrvale Vedade reguleerivatest põhimõtetest, muutuvad need teod vikarmaks, ehk tegutseja huvide vastasteks tegudeks. Taoline vikarma on illusioonide kütkeis olevate elusolendite meelelise rahuldamise otsimine ning seetõttu on nad takistuseks eneseteostuse teel.
Eneseteostus on võimalik inimese elus, kuid pole võimalik teistes eluvormides. On olemas 8 400 000 liiki ehk eluvormi, millest eluvorm inimesena, brāhmaṇliku kultuuri omadustega, omab ainukesena võimalust omandada transtsendentaalset teadmist. Brāhmaṇlik kultuur tähendab tõearmastust, meelte kontrolli, kannatlikust, lihtsust, täit teadmust, täielikku usku Jumalasse, ning mitte kõrge päritolu üle uhkuse tundmist. Brāhmaṇi pojal on võimalus brāhmaṇiks saada, just nii nagu suure mehe pojal on võimalus suureks meheks saada. Kuid taoline sünniõigus pole kõik, sest inimesel tuleb endal omandada brāhmaṇlikud omadused. Niipea, kui too inimene tunneb uhkust brāhmaṇi pojana sündimisest ja loobub tõelise brāhmaṇi omaduste omandamisest, madaldub ta ning kaldub eneseteostuse teest kõrvale ja tema elu missioon inimesena on kaotatud.
"Bhagavad-gītās" (6.41-42) kinnitab Jumal meile, et yogī-bhraṣṭad, ehk eneseteostuse teelt langenud hing saab võimaluse oma vigade parandamiseks sündides hea brāhmani või rikka kaupmehe pojana. See on parim võimalus eneseteostuseks, kui saadakse rikka mehe või hea brāhmaṇi pojaks Ja kui illusioonide kütkeis olles kasutab inimene antud võimalust valesti, siis on tulemuseks see, et ta kaotab Kõigevägevama Jumala poolt antud soodsa võimaluse, milleks on elu inimesena.
Reguleerivad põhimõtted on sellised, et seda, kes neid järgib, edutatakse viljaka töö tasemelt transtsendentaalse teadmuse tasemele ning tänu trastsendentaalsele teadmisele muutub ta peale paljusid ümbersünde täiuslikuks, juhul, kui ta alistub Jumalale. Taoline on üldine asjade käik. Kuid too, kes alistub Jumalale juba algusest saadik, nagu on öeldud antud mantras, jõuab neist progressi staadiumitest kõrgemale lihtsalt pühendunu seisukohtade omaksvõtmisega. Nagu on "Bhagavad-gītās" (18.66) öeldud, võtab Jumal taolise alistunud hinge Oma hoole alla ja vabastab Ta tema eksimuste tagajärgedest. Karma-kāṇḍa tegevuses on palju patust, jñāna-kāṇḍa, filosoofilise arengu teel on aga taolisi tegusi vähem. Kuid Jumala pühendunud teenimise, bhakti teel puuduvad patused teod praktiliselt üldse. See, kellest saab Jumalale pühendunu, saab head omadused Jumalalt Eneselt, mille juures pole vaja brahmaṇiks sündida. Pühendunust saab automaatselt täiuslik brahmaṇ, kes võib ohvritalitlust juhtida, isegi juhul, kui ta pole sündinud brāhmaṇi perekonnas. Jumal on sedavõrd kõikvõimas, et Ta võib brahmaṇi perekonnas sündinud inimesest teha madala koerasööja või vastupidi, madala päritoluga koerasööjast võib pühendunud teenimise jõul saada rohkem, kui täiuslikust brāhmaṇist.
Kõikvõimas Jumal, kes asub kõigi südames, võib oma tõelist pühendunut juhtida õige tee valikul. Taolisi juhtnööre saab pühendunu isegi siis, kui ta ise sooviks midagi muud. Sest Jumal annab tegijale võimaluse ainult tegija vastutusel, kuid Temale pühendunut juhib Jumal selliselt, et ta ei tegutse kunagi valesti. "Śrīmad- Bhāgavatamis" (11.5.42) on öeldud;
sva-pāda-mūlaṁ bhajataḥ priyasya
tyaktānya-bhāvasya hariḥ pareśaḥ
vikarma yac cotpatitaṁ kathañcid
dhunoti sarvaṁ hṛdi sanniviṣṭaḥ
"Jumal on Temale pühendunu vastu sedavõrd armuline, et kui too langebki vikarma segaduste ohvriks, tegutsedes Vedade juhiste vastaselt, siis teeb Jumal need vead pühendunu südames heaks, sest taoline pühendunu on Jumalale väga kallis."
Antud mantras palub pühendunu, et Jumal annaks talle oma südames andeks. Eksimine on inimlik: tingimustest sõltuv hing kaldub tihti vigu tegema ja ainuke abivahend taoliste tundmatute eksimuste vastu on Jumala Lootosejalgade ees alistumine, et Ta võiks pühendunut juhtida. Jumal võtab täielikult alistunud hinged oma hoole alla, järelikult võib kõik probleemid lahendada lihtsalt jumalale alistudes ja Tema juhendamise järgi tegutsedes. Taolisi juhendeid antakse kahel viisil; esiteks pühakute, pühakirjade ja vaimse õpetaja kaudu ning teiseks otseselt Jumala poolt, kes asub kõigi südameis. Nii on pühendunu kõigiti kaitstud.
Vedalik tarkus on transtsendentaalne ning teda pole võimalik mõista ilmaliku õppimisprotseduuri kaudu. Vedalikke mantraid on võimalik mõista Jumala armu läbi ja vaimse õpetaja abiga. Kui inimene läheb vaimse õpetaja katuse alla, siis võib öelda, et ta on saanud Jumala armu osaliseks. Jumal ilmub pühendunule vaimse õpetaja näol. Nii juhivad pühendunut vaimne õpetaja, Vedalikud käsud ja Jumal Ise ning nii ei saa taoline pühendunu langeda uuesti materiaalsete illusioonide võrku. Selliselt kaitstud pühendunu jõuab kindlasti täiuslikkuse lõplikku sihtpunkti. Antud "Śrī Īśopaniṣadi" mantra viitab kogu protsessile, mida on põhjalikumalt seletatud "Śrīmad-Bhāgavatamis" (1.2.17-20).
Jumala hiilgusest laulmine ning selle kuulamine on iseenesest sügava lugupidamise akt. Jumal tahab, et kõik seda teeksid, sest Ta on kõikide elusolendite Heasoovija. Selliselt Jumala hiilgusest lauldes ja seda laulu kuulates puhastutakse ebasoovitavatest asjadest, mis on inimese sisemuses ja inimese pühendumus Jumalasse leiab kinnitust. Sel moel omandab pühendunu brāhmaṇlikud omadused ja madalad omadused haihtuvad täielikult. Ta saab taolise pühendumuse teel valgustatuks ning teab Jumala teed ning seda, kuidas Temani jõuda. Kõik kahtlused kaovad ja inimesest saab puhastunud pühendunu.
Selliselt lõpevad Bhaktivedanta "Śrī Īśopaniṣadi" tähenduse seletused ja need teadmised viivad meid lähemale Jumal Isiksusele, Kṛṣṇale.