Üheteistkümnes värss
kṛṣṇasyoccaiḥ praṇaya-vasatiḥ preyasībhyo ’pi rādhā
kuṇḍaṁ cāsyā munibhir abhitas tādṛg eva vyadhāyi
yat preṣṭhair apy alam asulabhaṁ kiṁ punar bhakti-bhājāṁ
tat premedaṁ sakṛd api saraḥ snātur āviṣkaroti
kṛṣṇasya — Jumal Śrī Kṛṣṇa; uccaiḥ — väga kõrgelt; praṇaya-vasatiḥ — armastuse objekt; preyasībhyaḥ — paljudest armastusväärsetest gopīdest; api — kindlasti; rādhā — Śrīmatī Rādhārāṇī; kuṇḍam — järv; ca — samuti; asyāḥ — Tema; munibhiḥ — suurte tarkade poolt; abhitaḥ — igas suhtes; tādṛk eva — samamoodi; vyadhāyi — kirjeldatakse; yat — mida; preṣṭhaiḥ — kõige kõrgemate pühendunute poolt; api — isegi; alam — piisavalt; asulabham — raske saavutada; kim — mida; punaḥ — taas; bhakti-bhājām — neile, kes tegelevad pühendunud teenimisega; tat — seda; prema — armastus Jumala vastu; idam — see; sakṛt — ühe korra; api — isegi; saraḥ — järv; snātuḥ — selle, kes on kastnud end; āviṣkaroti — tärkab.
Paljudest Kṛṣṇa soosingu leidnud naudingutoojatest ning kõikidest Vrajabhūmi armastusväärsetest neidudest on Kṛṣṇa poolt enim armastatud ja Temale kõige kallim kahtlematult Śrīmatī Rādhārāṇī. Śrīmatī Rādhārāṇī jumalik kuṇḍa, nii nagu seda kirjeldavad suured targad, on Kṛṣṇale aga samavõrd kallis kui Śrīmatī Rādhārāṇī Ise. Pole kahtlust, et isegi suured pühendunud suudavad vaid harvadel juhtudel jõuda Rādhā-kuṇḍani ning seega on tavaliste pühendunute jaoks selle sihi saavutamine veelgi raskem. Kui inimesele langeb osaks võimalus kasvõi ühe korra kasta end selle püha järve vette, tärkab temas täielikult puhas armastus Kṛṣṇa vastu.
Miks omab Rādhā-kuṇḍa väga ülevaid omadusi? Selle järve ülevuse põhjuseks on tõsiasi, et see kuulub Śrīmatī Rādhārāṇīle, kes on Śrī Kṛṣṇale kallim kui keegi teine. Kõikidest gopīdest armastab Kṛṣṇa kõige rohkem just Teda ja nagu kirjutavad suured targad, on Tema järv, Śrī Rādhā-kuṇḍa, Kṛṣṇale sama kallis kui Rādhā Ise. Kṛṣṇa armastus Rādhā-kuṇḍa ja Śrīmatī Rādhārāṇī vastu ei erine teineteisest mitte milleski. Isegi väljapaistvad isiksused, kes on end täielikult hõivanud pühendunud teenimisega, jõuavad väga harva Rādhā-kuṇḍani, rääkimata tavalistest pühendunutest, kes tegelevad vaid vaidhī bhakti praktikaga.
Öeldakse, et kui pühendunule avaneb võimalus kasvõi ühe korra kasta end Rādhā-kuṇḍasse, areneb temas otsekohe välja puhas armastus Kṛṣṇa vastu, mis on väga lähedane armastusele, mida kogevad Kṛṣṇa suhtes gopīd. Śrīla Rūpa Gosvāmī selgitab, et isegi juhul, kui inimesel ei ole võimalust elada pidevalt Rādhā-kuṇḍa kallastel, peaks ta ennast kastma sellesse järve nii mitu korda kui võimalik. See on üks tähtsaimaid punkte pühendunud teenimise praktikas. Kommenteerides antud värssi, kirjutas Śrīla Bhaktivinoda Ṭhākura, et Śrī Rādhā-kuṇḍa on äärmiselt hinnatud paik neile, kes soovivad lähendada oma pühendunud teenimist Śrīmatī Rādhārāṇī sõbrannade (sakhīde) ja lähedaste teenijannade (mañjarīde) tasandile. Elusolendid, kelles põleb ind pöörduda tagasi Jumala transtsendentaalsesse kuningriiki, Goloka Vṛndāvanale, omandades vaimsed kehad (siddha-dehad), peaksid elama Rādhā-kuṇḍa kallastel, leides varjupaiga Śrī Rādhā lähedaste teenijannade juures ja rakendades end nende juhenduste kohaselt Śrī Rādhā pidevasse teenimisse. See on kõige ülevam meetod neile, kes tegelevad pühendunud teenimisega Śrī Caitanya Mahāprabhu kaitse all. Śrīla Bhaktisiddhanta Sarasvatī Ṭhākura kirjutas sedasama värssi käsitledes, et isegi sellistel suurtel tarkadel ja pühendunutel nagu Nārada ja Sanaka ei ole võimalust Rādhā-kuṇḍa äärde tulla ning end sellesse kasta. Mida rääkida siis tavalistest pühendunutest! Kui kellelegi langeb osaks tohutu õnn tulla Rādhā-kuṇḍa äärde ja kasta end sellesse kasvõi korra, võib ta seeläbi endas välja arendada samasuguse transtsendentaalse armastuse Kṛṣṇa vastu, mida kogevad gopīd. Siinkohal antakse ühtlasi soovitus asuda elama Rādhā-kuṇḍa kallastele ja süveneda Jumala armastuslikku teenimisse. Pühendunul on vaja regulaarselt kasta end Rādhā-kuṇḍasse ja öelda lahti kõikidest materiaalsetest arusaamadest, leides varjupaiga Śrī Rādhā ja Teda abistavate gopīde juures. Kui inimene järgib sellist praktikat kogu elu, siis pöördub ta pärast kehast lahkumist tagasi Jumala juurde, et teenida Śrī Rādhāt samamoodi, nagu ta sellest mõtiskles Rādhā-kuṇḍa kallastel elades. Me võime seega teha järelduse, et elada Rādhā-kuṇḍa kallastel ja kasta end iga päev selle vette, on pühendunud teenimise kõrgeim täiuslikkus. Sellist positsiooni on väga raske saavutada isegi suurtel tarkadel ja pühendunutel nagu Nārada. Śrī Rādhā-kuṇḍa hiilgusel pole seetõttu piire. Teenides Rādhā-kuṇḍat, avaneb inimesele võimalus saada Śrīmatī Rādhārāṇī abiliseks gopīde igavese juhendamise all.