TEXT 15
pāñcajanyaṁ hṛṣīkeśo
devadattaṁ dhanañ-jayaḥ
pauṇḍraṁ dadhmau mahā-śaṅkhaṁ
bhīma-karmā vṛkodaraḥ
pāñcajanyam — Pāñcajanya nimelist merikarpi; hṛṣīka-īśaḥ — Hṛṣīkeśa (Kṛṣṇa; Jumal, kes juhib pühendunute meeli); devadattam — Devadatta nimelist merikarpi; dhanam-jayaḥ — Dhanañjaya (Arjuna, rikkuste võitja); pauṇḍram — Pauṇḍra nimelist merikarpi; dadhmau — puhusid; mahā- śaṅkham — võimsat merikarpi; bhīma-karmā — see, kes täidab vägilaslikke ülesandeid; vṛka-udaraḥ — ablas õgard (Bhīma).
Jumal Kṛṣṇa puhus Oma merikarpi, mis kandis nime Pāñcajanya; Arjuna puhus oma, mis kandis nime Devadatta ning ablas õgard ja vägilastegude sooritaja Bhīma puhus oma võimsat merikarpi, mis kandis nime Pauṇḍra.
Jumal Kṛṣṇale viidatakse selles värsis kui Hṛṣikeśale põhjusel, et Ta on kõikide meelte omanik. Elusolendid on Tema lahutamatud osakesed ning seega on ka elusolendite meeled Tema meelte lahutamatud osakesed. Impersonalistid ei suuda elusolendite meelte olemasolu selgitada ning seetõttu püüavad nad alati kirjeldada kõiki elusolendeid meeltetute või impersonaalsetena. Kuid Jumal, kes asetseb iga elusolendi südames, juhib nende meeli. See, kuidas Ta seda teeb, sõltub sellest, kuivõrd on elusolend Temale alistunud. Näiteks puhastel pühendunutel kontrollib Jumal otseselt kõiki nende meeli. Siin, Kurukṣetra lahinguväljal, kontrollib Jumal otseselt Arjuna transtsendentaalseid meeli ning sellest ka Tema nimi Hṛṣīkeśa. Jumal omab erinevaid nimesid vastavalt Tema erinevatele tegudele. Näiteks tuleneb Tema nimi Madhusūdana sellest, et Ta tappis deemon Madhu; Tema nimi Govinda sellest, et Ta pakub naudingut lehmadele ning meeltele; Tema nimi Vāsudeva sellest, et Ta ilmus Vasudeva pojana; Tema nimi Devakī-nandana sellest, et Ta aktsepteeris Devakīt kui Oma ema; Tema nimi Yaśodā-nandana sellest, et Ta pühendas Oma lapsepõlvemängud Yaśodāle Vṛndāvanas; Tema nimi Pārtha-sārathi sellest, et Ta oli Oma sõbra Arjuna kaarikujuhiks. Ning siinkohal nimetatakse Teda Hṛṣīkeśaks, kuna Ta andis Kurukṣetra lahinguväljal juhiseid Arjunale.
Arjunale viidatakse selles värsis kui Dhanañjayale põhjusel, et ta aitas oma vanemal vennal koguda varandust, kui kuningas erinevate ohvritalituste sooritamise tarvis makse nõudis. Samamoodi on Bhīma tuntud Vṛkodara nime all, sest ta sõi sama ohjeldamatult nagu ta sooritas vägitegusid (näiteks ta tappis deemon Hiḍimba). Seega olid erinevate Pāṇḍavate pool võidelnud isiksuste, eesotsas Jumala, poolt puhutud merikarpide helid sõduritele väga innustavad. Vastaspool ei omanud aga selliseid eeliseid nagu Jumal Kṛṣṇa, kõrgeima juhtija, ja õnnejumalanna enda poolel omamine. Nende kaotus oli juba ette määratud – see oligi sõnum, mida merikarpide helid kuulutasid.