No edit permissions for Eesti keel / Estonian

TEXT 36

pāpam evāśrayed asmān
hatvaitān ātatāyinaḥ
tasmān nārhā vayaṁ hantuṁ
dhārtarāṣṭrān sa-bāndhavān
sva-janaṁ hi kathaṁ hatvā
sukhinaḥ syāma mādhava

pāpam — pahe; eva — kindlasti; āśrayet — peab osaks langema; asmān — meile; hatvā — tapmise läbi; etān — kõik need; ātatāyinaḥ — kurjategijad; tasmāt — seepärast; na — mitte kunagi; arhāḥ — vääriv; vayam — meie; hantum — tapma; dhārtarāṣṭrān — Dhṛtaraṣṭra poegi; sa-bāndhavān — koos sõpradega; sva-janam — sugulased; hi — kindlasti; katham — kuidas; hatvā — tapmise läbi; sukhinaḥ — õnnelik; syāma — muutume; mādhava — oo, Kṛṣṇa, õnnejumalanna abikaasa.

Me sooritame pattu, tappes need kurjategijad. Seepärast pole õige tegu tappa Dhṛtarāṣṭra poegi ja oma sõpru. Oo, Kṛṣṇa, õnnejumalanna abikaasa, mida me küll selle läbi saavutaksime ning kuidas võiksime me omaenese sugulaste tapmise läbi õnnelikuks saada?

Vedakirjanduse kohaselt on olemas kuut laadi kurjategijaid: (1) mürgitajad, (2) maja süütajad, (3) eluohtlike relvadega ründajad, (4) rikkuste varastajad, (5) teistele kuuluva maa anastajad ning (6) teise mehe naise röövijad. Sellised kurjategijad tuleb koheselt tappa ning nende tapmist ei saa pidada patuks. Selliste kurjategijate tapmist ei saa lugeda vääriti toimimiseks ka tavaliste inimeste puhul, kuid Arjuna ei olnud tavaline inimene. Tal olid pühaku omadused ning seetõttu tahtis ta ka kurjategijaid kohelda vastavalt nendele omadustele. Kuid selline pühaklikkus pole kohane kṣatriyale. Ehkki riigijuhtimises vastutavat kohta omav inimene peab omama pühaku omadusi, ei tohi ta käituda argpükslikult. Jumal Rāma oli näiteks sedavõrd pühaklik, et inimesed ihaldavad veel praegugi elada Tema kuningriigis, mida nimetatakse rāma-rājyaks, kuid Jumal Rāma ei käitunud kunagi argpükslikult. Kui Rāvaṇa oli sooritanud kuriteo Rāma vastu, röövides Rāma naise Śītā, andis Jumal Rāma Rāvaṇale sellise õppetunni, millesarnast maailma ajaloos teist ei leidu. Arjuna puhul tuleb siiski arvestada ka kurjategijate eripärast staatust – nad olid tema enda vanaisa, õpetaja, sõbrad, pojad, pojapojad jne. Sel põhjusel arvaski Arjuna, et ta ei peaks rakendama karme meetodeid, mis olid kohased tavalistele kurjategijatele. Lisaks sellele soovitatakse pühaku omadustega inimestel kõik andestada. Sellised nõuanded on pühaku omadustega inimestele suurema tähtsusega kui poliitilised vajadused. Arjuna pidas religioossest vaatenurgast ja pühaku käitumisnormidest lähtudes paremaks oma sugulastele andestada, mitte aga neid poliitilistel põhjustel tappa. Seega ei pidanud ta õigeks oma sugulaste tapmist ainult ajaliku kehalise õnne nimel. Lõppude lõpuks ei oleks ju ka lahingu võitmise läbi saavutatavad kuningriigid ja naudingud igavesed ning miks peakski ta siis riskima oma elu ja lunastuseni jõudmisega omaenda sugulasi tapma minnes? Sellega seoses on märkimisväärne, et Arjuna pöördub antud värsis Kṛṣṇa poole nimega Mādhava, viidates Temale kui õnnejumalanna abikaasale. Ta tahtis rõhutada, et Kṛṣṇa kui õnnejumalanna abikaasa ei tohiks sundida Arjunat toimima viisil, mis lõppkokkuvõttes tooks kaasa vaid õnnetust. Kuid Kṛṣṇa ei too õnnetust kellelegi, rääkimata Oma pühendunutest.

« Previous Next »