TEXT 3

Seitsmendas peatükis (7.3) öeldi: manuṣyāṇāṁ sahasreṣu kaścid yatati siddhaye – need, kes pürgivad vaimse teadvustamise tasandi saavutamise poole, ei ole tavalised inimesed. Sellised inimesed seisavad kõrgemal miljonitest tavalistest inimestest, kes ei tea midagi vaimsest teadvustamisest. Kuid nendest, kes tõepoolest üritavad mõista oma vaimset positsiooni, on vaimses teadvustamises edukaim see, kes on jõudnud arusaamani, et Kṛṣṇa on Jumala Kõrgeim Isiksus, sündimatu ning see, kellele tegelikult kõik kuulub. Ainult sellel tasandil, kui inimene mõistab Kṛṣṇa kõrgemalseisvat positsiooni, võib ta vabaneda kõikidest pattude järelmõjudest.

Selles värsis kirjeldatakse Jumalat sõnaga aja, mis tähendab „sündimatu", kuid Ta on erinev elusolenditest, keda teises peatükis kirjeldatakse samuti sõnaga aja. Jumal on erinev elusolenditest, kes sünnivad ja surevad materiaalsete kiindumuste tõttu. Tingimustest sõltuvad hinged vahetavad oma kehasid, kuid Jumala keha ei muutu. Isegi kui Ta laskub siia materiaalsesse maailma, tuleb Ta siia sellesama sündimatu olendina. Neljandas peatükis öeldaksegi seetõttu, et tänu Oma sisemisele energiale, ei satu Jumal kunagi madalama, materiaalse energia mõju alla, vaid viibib alati kõrgemas energias.

Sõnad vetti loka-maheśvaram osutavad antud värsis sellele, et Jumal Kṛṣṇa on universumi kõikide planetaarsüsteemide kõrgeim omanik ning et elusolend peaks olema sellest teadlik. Jumal Kṛṣṇa eksisteeris enne universumi loomist ning Ta on Oma loomest erinev. Kõik pooljumalad selles materiaalses maailmas on loodud, kuid mis puutub Kṛṣṇasse, siis Teda pole kunagi loodud ning seetõttu on Kṛṣṇa erinev isegi sellistest võimsatest pooljumalatest nagu Brahmā ja Śiva. Ning kuna Ta on Brahmā, Śīva ja kõikide teiste pooljumalate looja, on Tema kõikide planeetide Kõrgeim Isiksus.

Śrī Kṛṣṇa on seega erinev kõigest loodust ning igaüks, kes teab seda tõde Tema kohta, vabaneb kohe kõikidest pattude järelmõjudest. Kõigekõrgema Jumala tundmiseks peab inimene vabanema kõikidest patustest tegevustest. Nagu kinnitatakse „Bhagavad-gītās", on võimalik Kṛṣṇat tundma õppida ainult ja üksnes pühendunud teenimise läbi. Ühelgi teisel viisil pole see võimalik.

Kṛṣṇat ei tule pidada inimeseks. Nagu öeldud eespool, peavad ainult rumalad inimesed Kṛṣṇat inimeseks. Siin kinnitatakse seda teisel viisil veel kord. Inimene, kes pole rumal, vaid piisavalt arukas mõistmaks Jumala algolemuslikku positsiooni, on alati vaba kõikidest pattude järelmõjudest.

Kui Kṛṣṇat tuntakse Devakī pojana, kuidas saab Ta olla siis sündimatu? Ka seda selgitatakse „Śrīmad-Bhāgavatamis": kui Ta ilmus Devakī ja Vasudeva ette, ei sündinud Ta kui tavaline laps, vaid ilmus Oma algupärasel kujul ning alles seejärel omandas Ta tavalise lapse kuju.

Kõik, mis toimub Kṛṣṇa juhenduse all, on transtsendentaalne. Materiaalsed järelmõjud, mis võivad olla head või halvad, ei saa seda saastada. Kontseptsioon, et asjad materiaalses maailmas jagunevad soodsateks ja ebasoodsateks, on aga mõttespekulatsioon, sest tegelikult pole materiaalses maailmas midagi soodsat. Kõik siin materiaalses maailmas on ebasoodne, sest selline on juba materiaalse maailma loomus. Me lihtsalt kujutleme, et see maailm on headtoov. Tegelikkuses toob head vaid täies pühendumuses Kṛṣṇa teadvuses sooritatud teenimine. Seega, kui me vähegi soovime, et meie teod oleksid soodsad, siis peame me toimima vastavalt Kõigekõrgema Jumala juhendustele. Need juhendused on antud sellistes autoriteetsetes pühakirjades nagu „Śrīmad-Bhāgavatam" ja „Bhagavad-gītā" ning samuti võime neid teada saada autoriteetse vaimse õpetaja käest. Kuna vaimne õpetaja on Kõigekõrgema Jumala esindaja, siis on tema poolt antud juhendus otseselt Kõigekõrgema Jumala juhendus. Vaimne õpetaja, pühad isiksused ning pühakirjad juhivad kõik meid ühes suunas. Nende kolme allika vahel pole vastukäivusi. Kõik tegevused, mis on sooritatud nende poolt antud juhenduste kohaselt, on vabad selle materiaalse maailma nii jumalakartlike kui ka ateistlike tegude järelmõjudest. Pühendunu transtsendentaalne meelestatus tegutsemisel on õigupoolest loobumus ning seda nimetatakse sannyāsaks. Nagu kinnitatud „Bhagavad-gītā" kuuenda peatüki esimeses värsis, on tõeliselt loobumuslikku elu elav inimene see, kes täidab Kõigekõrgema Jumala poolt antud korraldusi kui oma kohustust ning kes ei otsi kaitset oma töö viljadest (anāśritaḥ karma-phalam). Sannyāsī ja joogi on tegelikult igaüks, kes tegutseb Kõigekõrgema Jumala juhenduste kohaselt, mitte aga see, kes on lihtsalt omaks võtnud sannyāsī välimuse või kes on pseudo-joogi.