TEXTS 18-19
samaḥ śatrau ca mitre ca
tathā mānāpamānayoḥ
śītoṣṇa-sukha-duḥkheṣu
samaḥ saṅga-vivarjitaḥ
tulya-nindā-stutir maunī
santuṣṭo yena kenacit
aniketaḥ sthira-matir
bhaktimān me priyo naraḥ
samaḥ — võrdne; śatrau — vaenlase suhtes; ca — samuti; mitre — sõbra suhtes; ca — samuti; tathā — niiviisi; māna — austuses; apamānayoḥ — ja teotuses; śīta — külmas; uṣṇa — kuumuses; sukha — õnnes; duḥkheṣu — ja kurbuses; samaḥ — tasakaalus; saṅga-vivarjitaḥ — vaba kõikidest suhetest; tulya — võrdne; nindā — laimu korral; stutiḥ — ja avaliku kuulsuse korral; maunī — vaikne; santuṣṭaḥ — rahuldatud; yena kenacit — kõigega; aniketaḥ — elupaigata; sthira — kinnistunud; matiḥ — otsustavus; bhakti- mān — rakendanud end pühendunud teenimisse; me — Mulle; priyaḥ — kallis; naraḥ — inimene.
Selline inimene, kes suhtub võrdselt nii sõpradesse kui ka vaenlastesse, kes ei kaota tasakaalu ei austuse ega teotuse korral, kes ei lase end häirida kuumusest ja külmast, õnnest ja kurbusest, kuulsusest ja häbistatusest, kes on vaba igasugustest saastavatest suhetest, on alati vaikne ja rahul kõigega, kes on valmis loobuma ka oma elupaigast, kes on kinnistunud teadmistes ning kes on rakendanud end Minu pühendunud teenimisse, on Mulle väga kallis.
Pühendunu on alati vaba halbatoovatest suhetest. Vahel inimest kiidetakse, vahel laidetakse – selline on juba inimühiskonna loomus. Kuid pühendunu jääb alati transtsendentaalseks nii kunstliku kuulsuse kui ka häbistatuse, nii õnne kui ka hädade suhtes. Ta on väga kannatlik. Ta ei räägi ühelgi teisel teemal peale Kṛṣṇa ning seepärast nimetatakse teda vaikseks. Vaikne ei tähenda, et inimene ei räägi, vaikne tähendab, et inimene ei räägi lollusi. Kõneleda tuleb üksnes olulistel teemadel, ning olulisim teema pühendunu jaoks on Kõigekõrgem Jumal. Pühendunu on õnnelik kõikides tingimustes. Vahel võib talle osaks saada suurepärane toiduportsjon, vahel mitte, kuid sellest hoolimata on ta rahul. Ta ei vaeva pead ka oma elupaiga pärast. Vahel võib ta elada mõne puu all, vahel mõnes paleetaolises uhkes hoones, kuid ta ei tunne kiindumust kummagi suhtes. Teda nimetatakse kindlameelseks, sest ta on kindel oma otsustavuses ja teadmistes. Pühendunu omaduste kirjeldustes võime me leida kordusi, kuid need on mõeldud vaid rõhutamaks, et pühendunu peab need kõik omandama. Selliste heade omadusteta pole võimalik olla puhas pühendunu. Harāv abhaktasya kuto mahad-guṇāḥ. „See, kes ei ole pühendunu, ei oma ühtegi head omadust." See, kes tahab, et teda tunnustataks kui pühendunut, peab endas arendama häid omadusi. Loomulikult ei tee ta nende omandamiseks mingeid üleloomulikke jõupingutusi, kuid need omadused arenevad iseenesest, kui ta rakendab end pühendunud teenimisse ning arendab Kṛṣṇa teadvust.