No edit permissions for Eesti keel / Estonian

TEXT 5

kleśo ’dhika-taras teṣām
avyaktāsakta-cetasām
avyaktā hi gatir duḥkhaṁ
dehavadbhir avāpyate

kleśaḥ — vaev; adhika-taraḥ — väga palju; teṣām — nende; avyakta — mitteavaldunusse; āsakta — kiindunud; cetasām — nende, kelle mõistus; avyaktā — mitteavaldunu suunas; hi — kindlasti; gatiḥ — progress; duḥkham — raskustega; deha-vadbhiḥ — kehastunu poolt; avāpyate — saavutatakse.

Nende jaoks, kelle mõistus on kiindunud mitteavaldunusse, Kõigekõrgema impersonaalsesse aspekti, on arenemine väga vaevarikas. Materiaalses kehas viibijaile on selle praktika abil arenemine alati raske.

Transtsendentaliste, kes järgivad tajumatu, mitteavaldunud Kõigekõrgema Jumala impersonaalse aspekti teed, nimetatakse jñāna-joogideks, ning inimesi, kes viibivad täielikult Kṛṣṇa teadvuses ning teenivad pühendunult Jumalat, nimetatakse bhakti-joogideks. Siin väljendatakse selgelt erinevust jñāna-jooga ja bhakti-jooga vahel. Jñāna-jooga protsess, ehkki lõpuks sama tulemuseni viiv, on väga vaevarikas, samas kui bhakti-jooga, Jumala Kõrgeima Isiksuse vahetu teenimise protsess, on kehastunud hingele märksa lihtsam ning loomupärasem. Individuaalne hing kehastub juba mäletamatutest aegadest ning seepärast on tal väga raske üksnes teoreetiliselt mõista, et ta ei ole see keha. Seepärast tunnistab bhakti-jooga kummardatava jumalusena Kṛṣṇat, sest sedasi saab kohaldada meie mõistuses kinnistunud kehalist kontseptsiooni. Loomulikult ei ole Jumala Kõrgeima Isiksuse kummardamine Tema murti kujul mitte mingi iidoli kummardamine. Vedalikus kirjanduses kinnitatakse, et Kõigekõrgema kummardamine jaguneb kaheks: saguṇaks ja nirguṇaks, ehk Kõigekõrgema kummardamiseks koos Tema atribuutidega või ilma nendeta. Templi jumaluse kummardamine on saguṇa, sest sel juhul on Jumal esindatud materiaalsete elementide abil. Kuid Jumala kuju, ehkki valmistatud materiaalsetest ainetest nagu kivi, puu või õlivärv, ei ole tegelikult materiaalne. Selline on Kõigekõrgema Jumala absoluutne olemus.

Selgituseks võib tuua lihtsa näite. Tänaval näeme me kirjakaste, ning kui me postitame sinna oma kirjad, siis lähevad nad loomulikult ilma igasuguste probleemideta nende adressaatidele. Kuid lastes kirju mõnda vanasse kirjakasti või selle jäljendusse, mille me oleme kuskilt juhuslikult leidnud ning mida postiteenistus ei ole enda omaks kinnitanud, ei lähe me kirjad kuhugile. Samamoodi on Jumal kinnitanud Oma esindaja templis asuva jumaluse näol, mida nimetatakse arcā-vigrahaks. See arcā-vigraha on Kõigekõrgema Jumala inkarnatsioon, mille läbi on võimalik Jumalat teenida. Jumal on kõikvõimas ning omab kogu jõudu ning seetõttu saab Ta pühendunute teenimise võtta vastu Oma arcā-vigraha kujul, et teha Tema teenimine tingimustest sõltuvalt elava inimese jaoks sobivaks.

Sedasi ei ole pühendunul mingit raskust Kõigekõrgema poole koheselt ja vahetult pöörduda, kuid nende jaoks, kes püüdlevad vaimse teadvustamise poole, järgides impersonaalset meetodit, on selle eesmärgi saavutamine väga raske. Nad peavad mõistma, kuidas Kõigekõrgem on esindatud mitteavaldunus, toetudes sellistele vedalikele pühakirjadele nagu „Upaniṣadid", mis tähendab, et nad peavad ära õppima keele, mõistma mittetajumuslikke tundeid ning teadvustama kõiki neid protsesse. Tavalise inimese jaoks ei ole see just kuigi kerge. Kṛṣṇa teadvuses viibiv inimene, kes on hõivatud pühendunud teenimisega, teadvustab Jumala Kõrgeimat Isiksust lihtsalt järgides autoriteetse vaimse õpetaja juhendusi, avaldades regulaarselt jumalusele oma lugupidamist, kuulates Jumala hiilgusest ning süües Jumalale pakutud toidu jääke. Pole kahtlust, et impersonalistid võtavad asjatult omaks väga vaevarikka tee ning riskivad võimalusega lõppude lõpuks Absoluutset Tõde ikkagi mitte teadvustada. Kuid personalist läheneb Jumalale ilma igasuguste raskuste või takistusteta, riskimata seejuures millegagi. Ka „Śrīmad-Bhāgavatamis" kinnitatakse sedasama. Seal öeldakse, et kui inimene peab lõpptulemusena alistuma Jumala Kõrgeimale Isiksusele (seda alistumisprotsessi nimetatakse bhaktiks), kuid üritab selle asemel mõista, mis on ja mis ei ole Brahman, ning kui ta kulutab kogu oma elu selle selgitamiseks, siis on selle tulemuseks vaid probleemid. Seepärast soovitatakse siin seda vaevarikast eneseteadvustamise teed mitte valida, sest sedasi ei saa inimene olla lõpptulemuses kindel.

Elusolend on igavesti individuaalne hing ning kui ta tahab sulada vaimsesse tervikusse, võib ta saavutada oma igavese looduse igavikulisuse ja teadmiste aspekti teadvustamise, kuid ta ei saa teadvustada õndsuse aspekti. Mõne pühendunu armust võib selline transtsendentalist, kes omab suuri teadmisi jñāna-jooga protsessist, jõuda bhakti-jooga ehk pühendunud teenimiseni. Kuid selleks ajaks võib jñāna-jooga pikaajaline praktiseerimine saada samuti raskuste põhjustajaks, kui inimene ei suuda loobuda impersonaalsetest ideedest. Seega valmistab mitteavaldunu kehastunud hingele raskusi nii selle teadvustamisele püüeldes kui ka seda teadvustades. Iga elav hing on osaliselt sõltumatu ning ta peab alati meeles pidama, et mitteavaldunu teadvustamine on tema vaimse õndsusrikka olemuse vastane. Seepärast ei tasu seda protsessi järgida. Parim tee iga elusolendi jaoks on Kṛṣṇa teadvuse protsess, mis nõuab enese täielikku rakendamist pühendunud teenimisse. Kui inimene tahab eirata pühendunud teenimist, jääb talle oht ateismi pöörduda. Nagu juba selgitatud käesolevas värsis, ei tasuks seepärast kunagi, eriti käesoleval ajastul, soovitada protsessi, milles oma tähelepanu keskendatakse mitteavaldunule, tajumatule, mis jääb väljapoole meelte ulatust. Jumal Kṛṣṇa seda ei soovita.

« Previous Next »