TEXT 17
avibhaktaṁ ca bhūteṣu
vibhaktam iva ca sthitam
bhūta-bhartṛ ca taj jñeyaṁ
grasiṣṇu prabhaviṣṇu ca
avibhaktam — mittejagunenud; ca — samuti; bhūteṣu — kõikides elusolendites; vibhaktam — jagatud; iva — just kui; ca — samuti; sthitam — asetsev; bhūta-bhartṛ — kõikide elusolendite alalhoidja; ca — samuti; tat — see; jñeyam — tuleb mõista; grasiṣṇu — neelates; prabhaviṣṇu — arendades; ca — samuti.
Ehkki Ülihing näib olevat jagunenud kõikide olendite vahel, ei ole Teda tegelikult kunagi võimalik jagada. Ta on üks tervik. Ehkki Ta on kõikide elusolendite alalhoidja, tuleb mõista, et tänu Temale leiavad aset ka häving ja areng.
Jumal asub Ülihingena igaühe südames. Kas tähendab see seda, et Ta on jagunenud? Ei, tegelikult on Ta alati üks. Tihti tuuakse sellega seoses näide Päikesest. Päike püsib alati meridiaani kohal, ent kui me liigume kõik näiteks viis tuhat miili erinevates suundades ning küsime siis: „Kus on Päike?", näitaks igaüks meist oma pea kohale. Vedakirjanduses tuuakse see näide osutamaks tõsiasjale, et ehkki Jumal on jagamatu, näib Ta olevat mitmeks jagunenud. Vedakirjanduses öeldakse ka seda, et üks ja sama Viṣṇu viibib kõikjal tänu Oma kõikvõimsusele, samamoodi nagu üks ja sama Päike paistab korraga paljudele inimestele paljudes eri paikades. Ning kuigi Kõigekõrgem Jumal on kõikide elusolendite alalhoidja, on Ta hävituse hetkel ka kõige hävitaja. Sellele leidub kinnitus üheteistkümnendas peatükis, kus Jumal ütleb, et Ta on tulnud hävitama kõiki Kurukṣetra väljale kogunenud sõdalasi. Samuti mainis Ta, et ka aja kujul hävitab Ta kõik. Tema on kõige hävitaja ja surmaja. Kui toimub loomine, siis äratab Jumal kõik elusolendid nende algupärasest seisundist, hävitamise hetkel aga neelab Ta kõik nad endasse. Vedalikud hümnid kinnitavad, et Jumal Kṛṣṇa on kõikide elusolendite allikas ja rahupaik. Loomise järel lebab kõik Tema kõikvõimsuses ning hävitamise järel pöördub kõik taas tagasi Temasse puhkama. Sedasi kinnitavad meile vedalikud hümnid. Yato vā imāni bhūtāni jāyante yena jātāni jīvanti yat prayanty abhisaṁviśanti tad brahma tad vijijñāsasva. („Taittirīya Upaniṣad" 3.1)