TEXT 30
prakṛtyaiva ca karmāṇi
kriyamāṇāni sarvaśaḥ
yaḥ paśyati tathātmānam
akartāraṁ sa paśyati
prakṛtyā — materiaalse looduse poolt; eva — kindlasti; ca — samuti; karmāṇi — tegevused; kriyamāṇāni — olles sooritatud; sarvaśaḥ — igas suhtes; yaḥ — igaüks, kes; paśyati — näeb; tathā — samuti; ātmānam — ennast; akartāram — mittetegijat; saḥ — tema; paśyati — näeb täiuslikult.
Tõeliselt näeb see, kes näeb, et kõikide tegevuste sooritaja on materiaalse looduse poolt loodud keha, ning et isiksus ise ei tee tegelikult midagi.
Selle keha on Ülihinge juhenduse kohaselt loonud materiaalne loodus, ning ükski kehaline tegevus ei ole tegelikult elusolendi sooritatud. Kõik tegevused, mille läbi elusolendile saab osaks õnn või kannatused, on tingitud üksnes tema kehast. Elusolend kui hing jääb kõikidest nendest kehalistest tegevustest kõrvale. Elusolendile antakse keha vastavalt tema varasematele soovidele. Et täita tema soove, saab elusolend keha, millele vastavalt ta tegutseb. Keha on praktiliselt vaid Kõigekõrgema Jumala poolt kujundatud masin elusolendi soovide täitmiseks. Nende soovide tõttu satub elusolend olukordadesse, kus talle saavad osaks naudingud või kannatused. Kui inimene arendab endas välja sellise vaimse nägemise elusolendist, ei samasta ta end enam kehaliste tegevustega. Selline inimene on tõepoolest nägija.