TEXTS 3-4
na rūpam asyeha tathopalabhyate
nānto na cādir na ca sampratiṣṭhā
aśvattham enaṁ su-virūḍha-mūlam
asaṅga-śastreṇa dṛḍhena chittvā
tataḥ padaṁ tat parimārgitavyaṁ
yasmin gatā na nivartanti bhūyaḥ
tam eva cādyaṁ puruṣaṁ prapadye
yataḥ pravṛttiḥ prasṛtā purāṇī
na — ei; rūpam — kuju; asya — selle puu; iha — selles maailmas; tathā — samuti; upalabhyate — on võimalik tajuda; na — mitte kunagi; antaḥ — lõpp; na — mitte kunagi; ca — samuti; ādiḥ — algus; na — mitte kunagi; ca — samuti; sampratiṣṭhā — alus; aśvattham — bengali viigipuu; enam — see; su-virūḍha — tugevalt; mūlam — juurdunud; asaṅga-śastreṇa — loobumuse relvaga; dṛḍhena — tugeva; chittvā — lõigates; tataḥ — seejärel; padam — olukorda; tat — see; parimārgitavyam — tuleb üles otsida; yasmin — kuhu; gatāḥ — minnes; na — mitte kunagi; nivartanti — nad tulevad tagasi; bhūyaḥ — taas; tam — Temale; eva — kindlasti; ca — samuti; ādyam — algsele; puruṣam — Jumala Isiksusele; prapadye — alistuma; yataḥ — kellest; pravṛttiḥ — algus; prasṛtā — laienenud; purāṇī — väga vana.
Selles maailmas pole selle puu tegelikku kuju võimalik tajuda. Keegi ei suuda mõista, kus see lõpeb, kust algab, või kus on selle alus. Kuid see tugevalt juurdunud puu tuleb loobumuste relva abil täie sihikindlusega maha raiuda. Seejärel peab otsija leidma paiga, milleni jõudes pole vaja kunagi tagasi pöörduda, ning alistuma seal Jumala Kõrgeimale Isiksusele, kellest kõik on alguse saanud ning hargnenud mäletamatutest aegadest alates.
Siin öeldakse selgelt, et selles maailmas pole selle viigipuu tegelikku kuju võimalik mõista. Kuna selle puu juured kasvavad ülespoole, algab tegelik puu teiselt poolt. Kuna me oleme seotud selle puu materiaalsete ekspansioonidega, ei suuda me näha, kui kaugele see puu ulatub või kus on selle algus. Sellegipoolest peame me leidma selle puu kasvamise algse põhjuse. „Mina olen oma isa poeg, minu isa on sellise ja sellise isiku poeg, jne." Sedasi otsides jõuame me esmalt välja Brahmāni, kes on sündinud Garbhodakaśāyī Viṣṇust, ning oma otsingu lõpptulemusena jõuame Jumala Kõrgeima Isiksuseni. Inimene peab leidma selle puu alge, Jumala Kõrgeima Isiksuse, suheldes inimestega, kes omavad teadmisi sellest Jumala Kõrgeimast Isiksusest. Mõistes Jumala Kõrgeimat Isiksust, vabaneb inimene aegamööda kiindumusest selle tegelikkuse võltsi peegelduse vastu ning suudab teadmiste abil läbi lõigata oma seosed selle puuga. Sedasi jõuab ta tõelise puu juurde.
Sõna asaṅga on antud värsis väga oluline, sest kiindumus meelelistesse naudingutesse ning materiaalse looduse üle valitsemisse on väga tugev. Seepärast peab inimene õppima elama loobumuslikku elu, arutledes autoriteetsetele pühakirjadele tuginedes vaimse teaduse teemadel ning kuulates vaimsest teadusest inimestelt, kes omavad tõepoolest teadmisi. Sellise arutluse tulemusena, pühendunute seltskonnas, jõuab inimene Jumala Kõrgeima Isiksuse juurde. Esimene, mida tuleb teha, on Talle alistuda. Siinkohal antakse kirjeldus paigast, kuhu jõudes ei pöörduta enam kunagi tagasi selle puu võltsi peegelduse juurde. Jumala Kõrgeim Isiksus, Kṛṣṇa, on algne juur, millest kõik on kasvanud. Et saavutada selle Jumala Isiksuse soosing, tuleb meil vaid Temale alistuda ning see on võimalik pühendunud teenimise näol – kuulates Jumalast, lauldes Talle ülistust jne. Tema on selle materiaalse maailma hargnemise algne põhjus. Jumal on seda juba Ise selgitanud: ahaṁ sarvasya prabhavaḥ. „Mina olen kõige alge." Seepärast tuleb inimesel selle tugeva materiaalse elu viigipuu köidikuist vabanemiseks alistuda Kṛṣṇale. Niipea kui inimene alistub Kṛṣṇale, vabaneb ta koheselt kiindumusest Tema energia laienduse – materiaalse maailma vastu.