TEXT 6
na tad bhāsayate sūryo
na śaśāṅko na pāvakaḥ
yad gatvā na nivartante
tad dhāma paramaṁ mama
na — ei; tat — seda; bhāsayate — valgustab; sūryaḥ — Päike; na — ega; śaśāṅkaḥ — Kuu; na — ega; pāvakaḥ — tuli, elekter; yat — kuhu; gatvā — minnes; na — mitte kunagi; nivartante — nad tulevad tagasi; tat dhāma — see elupaik; paramam — kõrgeim; mama — Minu.
Minu kõrgeimat elupaika ei valgusta ei Päike ega Kuu, ei tuli ega elekter. Need, kes sinna jõuavad, ei pöördu enam kunagi tagasi siia materiaalsesse maailma.
Siin kirjeldatakse vaimset maailma, Jumala Kõrgeima Isiksuse, Kṛṣṇa elupaika, mida nimetatakse Kṛṣṇalokaks ehk Goloka Vṛndāvanaks. Vaimses taevas ei ole vajadust päikesevalguse, kuupaiste, tule või elektri järele, sest seal on kõik planeedid isevalgustuvad. Selles universumis on ainult üks isevalgustuv planeet – Päike, kuid vaimses taevas on kõik planeedid isevalgustuvad. Nende Vaikuṇṭha planeetide kiirgav sära moodustab brahmajyotina tuntud kiirgava taeva. Tegelikult saab see sära alguse Kṛṣṇa planeedilt, Goloka Vṛndāvanalt. Osa sellest kiirgavast särast on kaetud mahat-tattva, materiaalse maailmaga, kuid suurem osa on täis Vaikuṇṭhaks kutsutud vaimseid planeete, millest keskne on Goloka Vṛndāvana.
Kuni elusolend viibib selles pimedas materiaalses maailmas, on tema elu tingimustest sõltuv, ent niipea, kui ta jõuab vaimsesse taevasse, pärast selle materiaalse maailma võltsi ja moondunud puu maharaiumist, saab ta vabanenud hingeks. Siis ei pöördu ta enam kunagi siia maailma tagasi. Tingimustest sõltuvas elus peab elusolend end selle materiaalse maailma valitsejaks, kuid vabanenud positsioonis siseneb ta vaimsesse kuningriiki ning saab Kõigekõrgema Jumala kaaslaseks. Seal naudib ta igavest elu täis õndsust ja naudinguid.
Sellised teadmised peaksid igaühele huvi pakkuma. Meis peaks tekkima soov mässida end lahti nendest tegelikkuse võltsi peegelduse köidikuist ning minna igavesse maailma. Selle jaoks, kelle kiindumus sellesse materiaalsesse maailma on väga tugev, on sellest kiindumusest lahtiütlemine raske, ent kui ta asub praktiseerima Kṛṣṇa teadvust, võib ta sellest kiindumusest aegamööda vabaneda. Ta peaks suhtlema pühendunutega, kes viibivad Kṛṣṇa teadvuses. Ta peaks leidma seltskonna, kes on pühendunud Kṛṣṇa teadvuse arendamisele, ning õppima, kuidas teenida pühendunult Jumalat. Sedasi võib ta vabaneda oma kiindumusest materiaalsesse maailma. Sellest kiindumusest pole võimalik vabaneda, riietades end lihtsalt safrani värvi rõivastesse. Inimene peab arendama endas kiindumust Jumala pühendunud teenimisse. Seepärast tuleb pühendunud teenimisse suhtuda täie tõsidusega, sest nagu on kirjeldatud kaheteistkümnendas peatükis, on see ainus vahend tõelise puu võltsist peegelpildist vabanemiseks. Neljateistkümnendas peatükis kirjeldatakse materiaalse looduse kolme guṇa saastavat mõju. Nagu seal öeldud, on üksnes pühendunud teenimine läbinisti transtsendentaalne.
Antud värsis on väga olulised sõnad paramaṁ mama. Iga nurk ja nurgatagune kuulub tegelikult Kõigekõrgemale Jumalale, kuid vaimne maailm on paramam, täis kuut küllust. Ka „Kaṭha Upaniṣadis" (2.2.15) kirjeldatakse, et vaimses maailmas pole vajadust Päikese, Kuu või tähtede järele (na tatra sūryo bhāti na candra-tārakam), sest kogu vaimset taevast valgustab Kõigekõrgema Jumala sisemine potents. Selle kõrgeima elupaigani on võimalik jõuda üksnes Kõigekõrgemale Jumalale alistudes. Muid vahendeid selleks pole.