TEXT 14
adhiṣṭhānaṁ tathā kartā
karaṇaṁ ca pṛthag-vidham
vividhāś ca pṛthak ceṣṭā
daivaṁ caivātra pañcamam
adhiṣṭhānam — paik; tathā — samuti; kartā — töötaja; karaṇam — instrumendid; ca — ja; pṛthak-vidham — erinevat laadi; vividhāḥ — mitmesugused; ca — ja; pṛthak — eraldiseisvad; ceṣṭāḥ — jõupingutused; daivam — Kõigekõrgem; ca — samuti; eva — kindlasti; atra — siin; pañcamam — viies.
Tegevuspaik [keha], tegevuse sooritaja, erinevad meeled, mitmesugused jõupingutused ja lõpuks Ülihing – need on tegevuse viis tegurit.
Sõna adhiṣṭhānam viitab kehale. Kehas viibiv hing tekitab tegevuste tulemused ning seepärast nimetatakse teda kartāks ehk „tegijaks". Seda, et hing on teadja ja tegija, öeldakse śrutis. Eṣa hi draṣṭā spraṣṭā („Praśna Upaniṣad" 4.9). Seda kinnitavad ka „Vedānta-sūtra" värsid jño 'ta eva (2.3.18) ja kartā śāstrārthavattvāt (2.3.33). Tegevuse vahenditeks on meeled, mille abil hing erinevatel viisidel tegutseb. Iga tegevus nõuab teatud jõupingutusi, kuid kõik elusolendi teod sõltuvad sellegipoolest Ülihinge tahtest, kes viibib sõbrana igaühe südames. Kõigekõrgem Jumal on kõrgeim põhjus. Kṛṣṇa teadvuses viibivat inimest, kes tegutseb oma südames viibiva Ülihinge juhenduste järgi, ei ahelda aga loomulikult ükski tema tegu. Need, kes viibivad täielikult Kṛṣṇa teadvuses, ei kanna oma tegude eest lõplikku vastutust. Kõik sõltub kõrgeimast tahtest ehk Ülihingest, Jumala Kõrgeimast Isiksusest.