TEXT 71
vihāya kāmān yaḥ sarvān
pumāṁś carati niḥspṛhaḥ
nirmamo nirahaṅkāraḥ
sa śāntim adhigacchati
vihāya — heites eemale; kāmān — materiaalseid ihasid meeleliste naudingute järele; yaḥ — kes; sarvān — kõiki; pumān — inimene; carati — elab; niḥspṛhaḥ — soovideta; nirmamaḥ — omanditundeta; nirahaṅkāraḥ — vale egota; saḥ — tema; śāntim — täieliku rahu; adhigacchati — saavutab.
Vaid see, kes ei ihalda meelelisi naudinguid, kes elab vabana soovidest, kes on loobunud omanditundest ning kes on vaba valest egost, suudab saavutada tõelise rahu.
Soovideta olemine tähendab mitte ihaldada midagi enese meeleliseks rahuldamiseks. Teisisõnu öeldes tähendab soov tõusta Kṛṣṇa teadvuse tasandile tegelikult soovide puudumist. Kṛṣṇa teadvuse täiuslik tasand on oma tegeliku positsiooni kui Kṛṣṇa igavese teenri positsiooni mõistmine, samastamata end ekslikult oma materiaalse kehaga ja tunnistamata end ekslikult millegi omanikuks. Sellel tasandil viibiv inimene mõistab, et kuna kõige tegelik omanik on Kṛṣṇa, tuleb kõike kasutada Kṛṣṇa rahuldamiseks. Arjuna tahtis loobuda võitlemisest enese meelelise rahuldamise soovi tõttu, kuid Kṛṣṇa teadvuse tasandile jõudes astus ta võitlusse, sest selline oli Kṛṣṇa tahe. Arjunal endal puudus igasugune soov võidelda, kuid Kṛṣṇa nimel võitles Arjuna endast kõike välja pannes. Tegelik soovide puudumine on soov rahuldada Kṛṣṇat, mitte püüd kunstlikult kõikidest soovidest loobuda. Elusolend ei saa olla soovideta ega meelteta, kuid ta peab muutma soovide olemust. Inimene, kellel puuduvad materiaalsed soovid, mõistab, et kõik kuulub Kṛṣṇale (īśāvāsyam idaṁ sarvam), ning seepärast ei kuuluta ta ka end ekslikult millegi omanikuks. See transtsendentaalne tarkus põhineb vaimsel eneseteadvustamisel – nimelt teadmisel, et iga elusolend on vaimset identiteeti omav Kṛṣṇa lahutamatu osake, ning arusaamal, et oma igaveses positsioonis ei asu elusolend kunagi Kṛṣṇaga samal tasandil või Temast kõrgemal. Selline arusaam Kṛṣṇa teadvusest on tõelise rahu saavutamise olulisim printsiip.