TEXT 14
annād bhavanti bhūtāni
parjanyād anna-sambhavaḥ
yajñād bhavati parjanyo
yajñaḥ karma-samudbhavaḥ
annāt — teraviljadest; bhavanti — kasvavad; bhūtāni — materiaalsed kehad; parjanyāt — vihmadest; anna — teraviljade; sambhavaḥ — tootmine; yajñāt — ohverduste sooritamisest; bhavati — saab võimalikuks; parjanyaḥ — vihm; yajñaḥ — yajña sooritamine; karma — ettekirjutatud kohustused; samudbhavaḥ — sündinud.
Kõik elavad kehad toituvad teraviljadest, mis kasvavad tänu vihmale. Vihmasid kutsub esile aga yajña [ohverduse] sooritamine ning yajñat sooritatakse ettekirjutatud kohustustest tulenevalt.
Śrīla Baladeva Vidyābhūṣaṇa, väljapaistev „Bhagavad-gītā" selgitaja, on kirjutanud järgmist: ye indrādy-aṅgatayāvasthitaṁ yajñaṁ sarveśvaraṁ viṣṇum abhyarcya tac-cheṣam aśnanti tena tad deha-yātrāṁ sampādayanti, te santaḥ sarveśvarasya yajña-puruṣasya bhaktāḥ sarva-kilbiṣair anādi-kāla-vivṛddhair ātmānubhava-pratibandhakair nikhilaiḥ pāpair vimucyante. Kõigekõrgem Jumal, keda tuntakse kui yajña-puruṣat ehk kõikide ohverduste isiklikku nautijat, on kõikide pooljumalate valitseja, ning pooljumalad teenivad Teda nagu erinevad kehaosad teenivad kogu keha. Pooljumalad nagu Indra, Candra ja Varuṇa on määratud juhtima materiaalse maailma kulgu ning „Vedad" annavad juhised, kuidas sooritada ohverdusi rahuldamaks pooljumalaid sel määral, et nad oleksid nõus jagama teraviljade kasvamiseks piisavalt õhku, valgust ja vett. Kui inimene kummardab aga Jumal Kṛṣṇat, siis avaldab ta sellega automaatselt austust ka pooljumalatele. Jumal Kṛṣṇat kummardades pole enam vaja pooljumalaid eraldi kummardada. Seepärast pakuvad Kṛṣṇa teadvuse tasandil asuvad Jumala pühendunud toitu Kṛṣṇale ning seejärel söövad ise, toites sedasi oma keha ka vaimselt. Selline toimimisviis vabastab inimese mitte ainult varasemate pattude järelmõjudest, vaid muudab tema keha immuunseks kogu materiaalse looduse saastava mõju suhtes. Kui kusagil on puhkenud epideemia, kaitseb inimest haigestumise eest antiseptiline vaktsiin. Samamoodi muudab esmalt Jumal Viṣṇule pakutud toit, mida me sööme, meid materiaalsete ahvatluste suhtes piisavalt immuunseks. Seda meetodit järgivat inimest nimetatakse Jumala pühendunuks. Sedasi suudab Kṛṣṇa teadvuses viibiv inimene, kes sööb üksnes esmalt Kṛṣṇale pakutud toitu, kahjutuks teha kõikide varasemate materiaalsete nakkuste järelmõjud, mis on takistusteks vaimse eneseteadvustamise teel. Inimene, kes toimib mõnel muul moel, suurendab vaid oma patuste tegevuste määra, omandades seetõttu järgmises elus näiteks koera või sea keha, et kannatada sooritatud pattudest tulenevate hädade käes. Materiaalne maailm on täis mustust, kuid see, kes on Jumala prasādami (Viṣṇule pakutud toidu) söömise läbi selle suhtes immuunseks muutunud, pääseb materiaalse looduse kallaletungidest, samas kui see, kes sel viisil ei toimi, saastub üha enam.
Teraviljad ja aedviljad on tõeline toit. Inimese söök on mitmesugused teraviljad, aedviljad, puuviljad jne ning loomadele jäävad nende jäätmed, rohi, taimed jne. Inimesed, kes on harjunud sööma liha, sõltuvad samuti taimedest, millega toidetakse loomi. Seega sõltume me lõppkokkuvõttes ikkagi põllu, mitte tehaste toodangust. Põllusaak sõltub aga piisavast vihmast ning vihma määravad pooljumalad nagu Indra, Päike, Kuu jne, kes on kõik Jumala teenrid. Jumalat saab rahuldada ohverdustega ning seepärast see, kes ei tea, kuidas ohverdusi sooritada, kogeb pidevalt puudust – selline on looduse seadus. Seega tuleb yajñat, eriti käesolevaks ajastuks ette nähtud saṅkīrtana-yajñat sooritada kasvõi selleks, et meil ei tuleks toidunappuse käes kannatada.