TEXT 13
sarva-karmāṇi manasā
sannyasyāste sukhaṁ vaśī
nava-dvāre pure dehī
naiva kurvan na kārayan
sarva — kõiki; karmāṇi — tegevusi; manasā — mõistusega; sannyasya — loovutades; āste — püsib; sukham — õnnes; vaśī — see, kes omab enda üle kontrolli; nava-dvāre — kohas, kus on üheksa väravat; pure — linnas; dehī — kehastunud hing; na — mitte kunagi; eva — kindlasti; kurvan — tehes midagi; na — ei; kārayan — põhjustades tegevust.
Kui kehastunud elusolend omab enda üle kontrolli ning ütleb mõistusega lahti kõikidest tegevustest, elab ta õnnelikult üheksa väravaga linnas [materiaalses kehas], tegemata midagi ega olemata ka tegude põhjustajaks.
Kehastunud hing elab üheksa väravaga linnas. Keha, või piltlikult väljendudes, keha linn toimib looduse guṇade mõju all. Hing, ehkki alluv kehalistele tingimustele, võib asuda ikkagi neist kõrgemal, kui ta seda vaid soovib. Ainult seetõttu, et ta unustab oma kõrgema looduse, samastab ta end materiaalse kehaga ning kannatab. Kṛṣṇa teadvuse abil võib ta taastada oma tegeliku positsiooni ja vabaneda kehastumisest. Niipea kui inimene hakkab arendama Kṛṣṇa teadvust, tõuseb ta kohe kõrgemale kehalistest tegevustest. Elades sellist, tema enda kontrolli all olevat elu, muutuvad tema arusaamad elust, ning ta elab selles üheksa väravaga linnas õnnelikult. Nendest üheksast väravast räägitakse järgmist:
nava-dvāre pure dehī
haṁso lelāyate bahiḥ
vaśī sarvasya lokasya
sthāvarasya carasya ca
„Jumala Kõrgeim Isiksus, kes elab elusolendi kehas, on kõikide universumi elusolendite valitseja. Keha koosneb üheksast väravast [kaks silma, kaks ninasõõret, kaks kõrva, suu, pärak ja genitaalid]. Olles sõltuv tingimustest, samastab elusolend end kehaga, kuid samastades end Jumalaga eneses, muutub ta sama vabaks kui Jumal, ja seda juba oma praeguses kehas viibides." („Śvetāśvatara Upaniṣad" 3.18)
Seega on Kṛṣṇa teadvuses viibiv inimene nii oma materiaalse keha välistest kui ka sisemistest tegevustest sõltumatu.