No edit permissions for Eesti keel / Estonian

TEXT 47

yoginām api sarveṣāṁ
mad-gatenāntar-ātmanā
śraddhāvān bhajate yo māṁ
sa me yukta-tamo mataḥ

yoginām — joogidest; api — samuti; sarveṣām — kõikvõimalikest; mat- gatena — Minust mõtlev; antaḥ-ātmanā — endas; śraddhā-vān — täies usus; bhajate — teenib transtsendentaalses armastuses; yaḥ — see, kes; mām — Mulle (Kõigekõrgemale Jumalale); saḥ — tema; me — Minu poolt; yukta-tamaḥ — suurim joogi; mataḥ — peetakse.

Ning kõikidest joogidest on kõrgeimal astmel asetsev ning Minuga jooga läbi kõige lähedasemalt ühenduses see, kes on alati Minusse süvenenud, mõtleb Minust eneses ning teenib Mind transtsendentaalselt ja armastusega. Selline on Minu seisukoht.

Selles värsis on oluline sõna bhajate. Sõna bhajate tüveks on bhaj, mida kasutatakse väljendamaks teenimise vajalikkust. Ingliskeelset sõna worship („kummardama") samas tähenduses kasutada ei saa. Kummardamine tähendab jumaldamist või lugupidamise väljendamist sellele, kes seda väärib. Kuid armastuses ja usus teenimine on mõeldud eelkõige Jumala Kõrgeima Isiksuse rahuldamiseks. Inimene võib loobuda austatud inimese või pooljumala kummardamisest ning teda võidakse nimetada ebaviisakaks, kuid loobudes Kõigekõrgema Jumala teenimisest ei saa keegi vältida täielikku hukkamõistu. Iga elusolend on Jumala Kõrgeima Isiksuse lahutamatu osake, mistõttu oma algolemuse poolest on tema ülesandeks teenida Kõigekõrgemat Jumalat. „Bhāgavatam" (11.5.3) kinnitab seda järgmiselt:

ya eṣāṁ puruṣaṁ sākṣād
ātma-prabhavam īśvaram
na bhajanty avajānanti
sthānād bhraṣṭāḥ patanty adhaḥ

„Igaüks, kes ei teeni Jumalat ega täida oma kohustusi Tema suhtes, kes on kõikide elusolendite allikaks, langeb kindlasti oma algolemuslikust positsioonist."

Ka selles värsis kasutatakse sõna bhajanti. Seega saab sõna bhajanti kasutada vaid seoses Kõigekõrgema Jumalaga, samas kui sõna „kummardama" võib kasutada ka seoses pooljumalate või iga tavalise elusolendiga. Sõna avajānanti, mida samuti selles „Śrīmad-Bhāgavatami" värsis kasutatakse, esineb ka „Bhagavad-gītās". Avajānanti māṁ mūḍhāḥ: „Vaid rumalpead ja petised heidavad nalja Jumala Kõrgeima Isiksuse, Jumal Kṛṣṇa üle." Sellised rumalad inimesed kirjutavad kommentaare „Bhagavad- gītāle" ilma igasuguse soovita Jumalat teenida. Seepärast ei suuda nad ka õigesti mõista sõnade bhajanti ja „kummardama" tähenduse erinevust.

Igasugune joogapraktika kulmineerub bhakti-joogas. Kõik teised joogasüsteemid on vaid vahendid bhakti-joogani jõudmiseks. Tegelikult tähendabki jooga bhakti-joogat, kõik teised joogad on vaid erinevad arenguastmed bhakti-jooga suunas. Eneseteadvustamise tee karma-jooga algusest bhakti-joogani on pikk. Karma-jooga, töötamine ihaldamata oma tegevuse resultaate, on selle tee alguseks. Kui karma-jooga praktiseerija on omandanud suuremaid teadmisi ning suutnud enamast loobuda, siis jõuab ta jñāna-jooga tasandini. Kui jñāna-jooga praktiseerija hakkab üha enam mediteerima erinevate füüsiliste protsesside abil Ülihingele, keskendades oma mõistuse Temale, siis jõuab ta aṣṭāṅga-jooga tasandile. Ning kui joogi tõuseb kõrgemale aṣṭāṅga-joogast ning jõuab Jumala Kõrgeima Isiksuse Kṛṣṇa teenimiseni, siis on ta jõudnud bhakti-jooga tasandile, mis ongi kogu jooga kulminatsiooniks. Bhakti-jooga on lõppeesmärk, kuid analüüsimaks bhakti-jooga kõiki üksikasju, tuleb mõista ka teisi joogasüsteeme. Arenev joogi on seega teel igavese hea õnne poole. See, kes jääb pidama aga ühele tasandile, saavutamata enam edasist arengut, kannab ka vastavat nimetust – ta on kas karma-joogi, jñāna-joogi, dhyāna-joogi, rāja-joogi, haṭha- joogi jne. Kui keegi on niivõrd õnnelik, et jõuab bhakti-joogani, siis on ta tõusnud kõrgemale kõikidest teistest jooga protsessidest. Kṛṣṇa teadvuseni jõudmine on seega jooga praktiseerimise kõrgeim tasand, samamoodi nagu Himaalajast rääkides peame me silmas maailma kõrgeimat mäestikku, mille kõrgeim tipp – Everest – on selle haripunkt.

Suur õnn on langenud osaks inimesele, kes pöördub Kṛṣṇa teadvuse poole ning hakkab sihikindlalt käima bhakti-jooga teed, järgides vedakirjanduses antud juhendusi. Ideaalne joogi keskendab oma tähelepanu Kṛṣṇale, keda nimetatakse Śyāmasundaraks. Kṛṣṇa on kauni pilve värvi, kelle lootoseõiele sarnanev nägu on kiirgav nagu päike, kelle riietus särab vääriskividest ning kelle keha katavad lillevanikud. Ta valgustab kogu ümbrust Oma brahmajyotiks nimetatud säraga. Ta kehastub erinevate inkarnatsioonidena nagu Rāma, Nṛsiṁha, Varāha ja Kṛṣṇa, Jumala Kõrgeim Isiksus. Ta laskub siia maailma inimesena, ema Yaśodā pojana, ning teda tuntakse Kṛṣṇa, Govinda ja Vāsudevana. Ta on nii täiuslik laps, abikaasa, sõber kui ka isand; Ta omab täielikku küllust ja kõiki transtsendentaalseid omadusi. Kui inimene on alati teadlik neist Jumala omadustest, siis nimetatakse teda joogiks.

Jooga sellise, kõrgeima täiuslikkuseni on võimalik jõuda üksnes bhakti- jooga abil, nagu kinnitatakse vedakirjanduses:

yasya deve parā bhaktir
yathā deve tathā gurau
tasyaite kathitā hy arthāḥ
prakāśante mahātmanaḥ

„Kõikide vedalike teadmiste tähendus avaldub vaid neile kõrgelt arenenud hingedele, kelle usk Jumalasse ja vaimsesse õpetajasse on kõigutamatu." („Śvetāśvatara Upaniṣad" 6.23)

Bhaktir asya bhajanaṁ tad ihāmutropādhi-nairāsyenāmuṣmin manaḥ- kalpanam, etad eva naiṣkarmyam.Bhakti tähendab Jumala pühendunud teenimist, millega ei ihaldata materiaalset kasu ei selles ega järgmises elus. Vabana sellistest soovidest, peab inimene keskendama mõistuse täielikult Kõigekõrgemale. See on naiṣkarmya tähendus." („Gopāla-tāpanī Upaniṣad" 1.15)

Niisugused on mõningad võimalused praktiseerida bhaktit ehk Kṛṣṇa teadvust, mis on joogasüsteemide kõrgeimaks täiuslikkuseks.

Selliselt lõpevad Bhaktivedanta selgitused „Śrīmad Bhagavad-gītā" kuuendale peatükile, mis käsitlesid dhyāna-joogat.

« Previous