TEXT 6
yaṁ yaṁ vāpi smaran bhāvaṁ
tyajaty ante kalevaram
taṁ tam evaiti kaunteya
sadā tad-bhāva-bhāvitaḥ
yam yam — ükskõik, mida; vā api — üldse; smaran — mäletades; bhāvam — loodust; tyajati — loobub; ante — lõpus; kalevaram — seda keha; tam tam — samasuguse; eva — kindlasti; eti — saab; kaunteya — oo, Kuntī poeg; sadā — alati; tat — see; bhāva — olemise seisund; bhāvitaḥ — mäletades.
Ükskõik, millist eksistentsi seisundit inimene kehast lahkudes mäletab, oo, Kuntī poeg, selle seisundini ta kahtlemata ka jõuab.
Selles värsis selgitatakse, kuidas muutub kriitilisel surmahetkel elusolendi loodus. Inimene, kes mõtleb elu lõpul kehast lahkudes Kṛṣṇast, saavutab Kõigekõrgema Jumala transtsendentaalse looduse, kuid pole tõsi, et ka millestki muust mõtlev inimene saavutab samasuguse transtsendentaalse seisundi. Seda tõsiasja ei tohi jätta tähelepanuta. Kuidas on inimesel võimalik surra õiges mõistuse seisundis? Ehkki Mahārāja Bharata oli väljapaistev isiksus, mõtles ta elu lõpul hirvest, ning siirduski järgmiseks eluks hirve kehasse. Ehkki ta mäletas hirvena oma varasemaid tegusid, tuli tal leppida looma kehaga. Loomulikult mõjutavad elu jooksul mõeldud mõtted inimese mõistuse seisundit surmahetkel ning sedasi loome me käesoleva eluga oma järgmise elu. Kui inimene elab oma praegust elu vooruse guṇa mõju all, mõteldes alati Kṛṣṇast, siis suudab ta mäletada Kṛṣṇat ka oma elu lõpus. See aitab inimesel siirduda Kṛṣṇa transtsendentaalsesse loodusesse. Kui inimene on transtsendentaalselt süvenenud Kṛṣṇa teenimisse, siis saab ta järgmisena mitte materiaalse, vaid transtsendentaalse (vaimse) keha. Seepärast on Hare Kṛṣṇa, Hare Kṛṣṇa, Kṛṣṇa Kṛṣṇa, Hare Hare/ Hare Rāma, Hare Rāma, Rāma Rāma, Hare Hare kordamise protsess parim oma eksistentsi seisundi edukaks muutmiseks elu lõpul.