TEXT 14
tataḥ śvetair hayair yukte
mahati syandane sthitau
mādhavaḥ pāṇḍavaś caiva
divyau śaṅkhau pradadhmatuḥ
tataḥ — seejärel; śvetaiḥ — valgete; hayaiḥ — hobustega; yukte — rakkesse pandud; mahati — suures; syandane — sõjavankris; sthitau — asetsedes; mādhavaḥ — Kṛṣṇa, õnnejumalanna abikaasa; pāṇḍavaḥ — Arjuna, Pāṇḍu poeg; ca — samuti; eva — kindlasti; divyau — transtsendentaalsed; śaṅkhau — merikarbid; pradadhmatuḥ — kõlasid.
Vastaspoolelt puhusid Kṛṣṇa ja Arjuna, kes istusid suures, valgete hobuste poolt veetavas sõjavankris, omakorda oma transtsendentaalseid merikarpe.
Erinevalt Bhīṣmadeva merikarbist kirjeldatakse Kṛṣṇa ja Arjuna poolt puhutud merikarpe kui transtsendentaalseid. Nende transtsendentaalsete merikarpide helid kinnitasid, et vastaspoolel pole mingeid võiduvõimalusi, sest Kṛṣṇa oli Pāṇḍavate poolel. Jayas tu pāṇḍu-putrāṇāṁ yeṣāṁ pakṣe janārdanaḥ. Võit on alati selliste inimestega nagu Pāṇḍu pojad, sest nad suhtlevad Jumal Kṛṣṇaga. Ja millal iganes ja kus iganes viibib Jumal, on koos Temaga ka õnnejumalanna, sest õnnejumalanna ei lahku oma abikaasast kunagi. Seetõttu ootasid Arjunat edu ja võit, mida märkisid ka Viṣṇu ehk Jumal Kṛṣṇa merikarbist tõusnud transtsendentaalsed helid. Lisaks sellele oli sõjavanker, millel kaks sõpra istusid, kingitus Arjunale Agnilt (tulejumalalt) ning see tähendas, et selle sõjavankriga võidetakse kõik vastased ükskõik, kus kolmes maailmas.