TEXTS 12-13
arjuna uvāca
paraṁ brahma paraṁ dhāma
pavitraṁ paramaṁ bhavān
puruṣaṁ śāśvataṁ divyam
ādi-devam ajaṁ vibhum
āhus tvām ṛṣayaḥ sarve
devarṣir nāradas tathā
asito devalo vyāsaḥ
svayaṁ caiva bravīṣi me
arjunaḥ uvāca — Arjuna ütles; param — kõrgeim; brahma — tõde; param — kõrgeim; dhāma — alalhoidmine; pavitram — puhas; paramam — kõrgeim; bhavān — Sina; puruṣam — isiksus; śāśvatam — igavene; divyam — transtsendentaalne; ādi-devam — algallikaline Jumal; ajam — sündimatu; vibhum — suurim; āhuḥ — räägivad; tvām — Sinust; ṛṣayaḥ — targad; sarve — kõik; deva-ṛṣiḥ — tark pooljumalate keskel; nāradaḥ — Nārada; tathā — samuti; asitaḥ — Asita; devalaḥ — Devala; vyāsaḥ — Vyāsa; svayam — isiklikult; ca — samuti; eva — kindlasti; bravīṣī — Sa selgitad; me — mulle.
Arjuna ütles: Sina oled Jumala Kõrgeim Isiksus, lõplik elupaik, kõikidest puhtaim ning Absoluutne Tõde. Sa oled igavene, transtsendentaalne ja algallikaline isik, sündimatu ning kõikidest võimsam. Kõik suured targad nagu Nārada, Asita, Devala ja Vyāsa kinnitavad seda tõde Sinust ning praegu kinnitad Sa seda mulle Ise.
Neis kahes värsis annab Kõigekõrgem Jumal māyāvāda filosoofidele võimaluse mõista, et Kõigekõrgem on erinev individuaalsest hingest, kuivõrd see on siin selgelt kirjas. Arjuna, olles kuulnud „Bhagavad-gītā" tuuma moodustavat nelja värssi selles peatükis, vabanes täielikult kõikidest kahtlustest ning tunnistas Kṛṣṇat kui Jumala Kõrgeimat Isiksust. Ta kinnitas täie julgusega kohe: „Sa oled paraṁ brahma, Jumala Kõrgeim Isiksus." Kṛṣṇa selgitas juba eelnevalt, et Ta on kõige ning igaühe alge. Iga pooljumal ja iga inimene sõltuvad Temast. Pooljumalad ja inimesed arvavad oma teadmatusest aga, et nad on absoluutsed ning Jumala Kõrgeimast Isiksusest sõltumatud. Sellise teadmatuse hajutab täielikult pühendunud teenimise praktiseerimine. Jumal selgitas seda juba eelmises värsis. Nüüd tunnistab Arjuna Kṛṣṇa armust Teda kui Kõrgeimat Tõde, nagu vedakirjanduses soovitatud. Arjuna ei ülista Kṛṣṇat mitte seepärast, et viimane on Arjuna lähedane sõber, nimetades Kṛṣṇat Jumala Kõrgeimaks Isiksuseks, Absoluutseks Tõeks. Kõike, mida Arjuna nendes kahes värsis ütleb, kinnitab vedalik tõde. Vedakirjanduses kinnitatakse, et vaid see, kes teenib pühendunult Kõigekõrgemat Jumalat, suudab Teda mõista. Teised Teda mõista ei suuda. Igat sõna, mida Arjuna nendes kahes värsis räägib, kinnitatakse vedakirjanduses.
„Kena Upaniṣadis" öeldakse, et Kõrgeim Brahman on kõige pidepunkt ning ka Kṛṣṇa on juba selgitanud, et kõik toetub Temale. „Muṇḍaka Upaniṣad" kinnitab, et Kõigekõrgemat Jumalat, kellele kõik toetub, suudavad teadvustada vaid need, kes Temast pidevalt mõtlevad. Pidev Kṛṣṇast mõtlemine kannab nimetust smaraṇam ning see on üks pühendunud teenimise meetodeid. Inimene võib mõista oma positsiooni ning vabaneda materiaalsest kehast üksnes Kṛṣṇa pühendunud teenimise abil.
„Vedades" öeldakse, et Kõigekõrgem Jumal on puhtam puhtaimast. See, kes mõistab, et Kṛṣṇa on puhtam puhtaimast, võib puhastuda kõikide oma pattude järelmõjudest. Pattudest on võimalik puhastuda üksnes Kõigekõrgemale Jumalale alistudes. Arjuna tunnistab Kṛṣṇa kõige puhtamaks isiksuseks ning see on täielikult kooskõlas vedakirjanduse kinnitustega. Seda on kinnitanud ka Nārada ning teised suured targad.
Kṛṣṇa on Jumala Kõrgeim Isiksus ning inimene peaks keskendama oma mõtted alati Temale ja nautima transtsendentaalset suhtlemist Temaga. Jumala Kõrgeim Isiksus on kõrgeim kõiges eksisteerivas. Ta on vaba kehalistest vajadustest, sünnist ja surmast. Seda ei kinnita mitte üksnes Arjuna, vaid kogu vedakirjandus, „Purāṇad" ning teised jutustused. Kṛṣṇat kirjeldatakse sel viisil kõikjal vedakirjanduses, ning „Bhagavad-gītā" neljandas peatükis ütleb Kõigekõrgem Jumal Ise: „Ehkki Ma olen sündimatu, ilmun Ma siia maailma kehtestamaks religioosseid printsiipe." Tema on kõige kõrgeim alge. Tema eksisteerimisel ei ole mingit põhjust, sest Tema Ise on kõikide põhjuste põhjus ning kõige allikas. Selliseid täiuslikke teadmisi on võimalik omandada üksnes Kõigekõrgema Jumala armust.
Selles värsis väljendab Arjuna end Kṛṣṇa armust. Kui me soovime mõista „Bhagavad-gītāt", siis peame me aktsepteerima nendes kahes värsis öeldut. Selline süsteem kannab nime paramparā ehk õpilasjärgnevusahela kaudu öeldu omaksvõtmine. Asumata õpilasjärgnevusahelas, pole võimalik „Bhagavad-gītāt" mõista. See ei ole võimalik niinimetatud akadeemilise hariduse abil. Hoolimata vedakirjanduse kinnitustest, on akadeemilise hariduse üle uhked inimesed jäigalt kinni veendumuses, et Kṛṣṇa on tavaline inimene. See on ülimalt kahetsusväärne.