TEXT 20
aham ātmā guḍākeśa
sarva-bhūtāśaya-sthitaḥ
aham ādiś ca madhyaṁ ca
bhūtānām anta eva ca
aham — Mina; ātmā — hing; guḍākeśa — oo, Arjuna; sarva-bhūta — kõikide elusolendite; āśaya-sthitaḥ — südames asetsev; aham — Mina olen; ādiḥ — alge; ca — samuti; madhyam — keskpaik; ca — samuti; bhūtānām — kõikide elusolendite; antaḥ — lõpp; eva — kindlasti; ca — ja.
Oo, Arjuna, Mina olen kõikide elusolendite südameis asetsev Ülihing. Mina olen kõikide olendite algus, keskpaik ja lõpp.
Selles värsis pöördub Kṛṣṇa Arjuna poole nimega Guḍākeśa, mis tähendab „see, kes on alistanud une pimeduse". Need, kes magavad teadmatuse pimeduses, ei suuda mõista, kuidas Jumala Kõrgeim Isiksus ilmutab End paljudel erinevatel viisidel, nii materiaalses kui ka vaimses maailmas. Seepärast on Kṛṣṇa selline pöördumine Arjuna poole tähelepanuväärne. Kuna Arjuna on tõusnud teadmatuse pimedusest kõrgemale, nõustub Jumala Isiksus kirjeldama talle Oma erinevaid jumalikke omadusi.
Esmalt lausub Kṛṣṇa Arjunale, et Oma esmase ekspansiooni näol on Tema kogu kosmilise avaldumise hing. Enne materiaalse maailma loomist kehastub Kõigekõrgem Jumal Oma täieõigusliku ekspansiooni abil puruṣa inkarnatsioonina, kellest kõik saab alguse. Seega on Ta ātmā, universumi elementide, mahat-tattva, hing. Materiaalse energia kogum ei ole loome põhjus. Tegelikult siseneb Mahā-Viṣṇu mahat-tattvasse, kogu materiaalse energia kogumisse. Tema on hing. Kui Mahā-Viṣṇu siseneb avaldunud universumitesse, avaldab Ta End uuesti, seekord Ülihingena igas elusolendis. Me teame, et elusolendi isiklik keha eksisteerib tänu vaimse sädeme kohalolekule. Kui vaimset sädet kehas ei asetseks, keha ei areneks. Samamoodi ei saaks ka materiaalsed avaldumised areneda, kui neisse ei siseneks Kõrgeim Hing, Kṛṣṇa. „Subala Upaniṣadis" öeldakse: prakṛty-ādi-sarva-bhūtāntar- yāmī sarva-śeṣī ca nārāyaṇaḥ. „Jumala Kõrgeim Isiksus viibib Ülihingena kõikides avaldunud universumites."
„Śrīmad-Bhāgavatamis" kirjeldatakse kolme puruṣa-avatārat. Samuti kirjeldatakse neid „Sātvata-tantras", kus öeldakse: viṣṇos tu trīṇi rūpāṇi puruṣākhyāny atho viduḥ. „Jumala Kõrgeim Isiksus avaldab End selles materiaalses avaldumises kolmel kujul: Kāraṇodakaśāyī Viṣṇuna, Garbhodakaśāyī Viṣṇuna ja Kṣīrodakaśāyī Viṣṇuna." Mahā-Viṣṇut ehk Kāraṇodakaśāyī Viṣṇut kirjeldatakse „Brahma-saṁhitās" (5.47) järgmiselt: yaḥ kāraṇārṇava-jale bhajati sma yoga-nidrām. „Kõigekõrgem Jumal, Kṛṣṇa, kõikide põhjuste põhjus, heidab Mahā-Viṣṇuna pikali kosmilisele ookeanile." Seega on Jumala Kõrgeim Isiksus nii selle universumi alge, kõiksuse avaldumiste alalhoidja kui ka kõikide energiate lõpp.