TEXT 14
tataḥ sa vismayāviṣṭo
hṛṣṭa-romā dhanañ-jayaḥ
praṇamya śirasā devaṁ
kṛtāñjalir abhāṣata
tataḥ — seejärel; saḥ — tema; vismaya-āviṣṭaḥ — olles haaratud imestusest; hṛṣṭa-romā — ihukarvad seismas püsti suurest ekstaasist; dhanañjayaḥ — Arjuna; praṇamya — avaldades lugupidamist; śirasā — peaga; devam — Jumala Kõrgeimale Isiksusele; kṛta-añjaliḥ — peod kokku surutud; abhāṣata — hakkas kõnelema.
Hämmelduses ja imestuses, ihukarvad suurest ekstaasist püsti seismas, langetas Arjuna pea, avaldamaks lugupidamist Kõigekõrgemale Jumalale, ning surudes peod kokku, hakkas ta palvetama Jumala poole.
Kohe pärast seda, kui Jumal ilmutas End Arjunale kõiksuse kujul, muutusid nendevahelised suhted. Varemalt oli Kṛṣṇa ja Arjuna vahel sõprussuhe, kuid peale sellist ilmutust avaldab Arjuna Kṛṣṇale oma lugupidamist sügava aupaklikkusega, lausudes kokku surutud peopesadega Kṛṣṇale palveid. Ta ülistab Jumala kõiksuse kuju. Seega ei suhtu Arjuna Kṛṣṇasse enam mitte kui lihtsalt oma sõpra, vaid on Tema imelisusest vaimustuses. Suured pühendunud näevad Kṛṣṇat kui kõikvõimalike suhete allikat. Pühakirjades nimetatakse kahtteist põhilist suhete laadi, ning kõik need on esindatud Kṛṣṇas. Öeldakse, et Kṛṣṇa on elusolendite vaheliste kõikvõimalike suhete ookean, olgu nendeks elusolenditeks kaks tavalist elusolendit, jumalad või Kõigekõrgem Jumal ja Tema pühendunud.
Antud hetkel oli Arjuna täis imestust ning, ehkki ta oli loomult väga tagasihoidlik, rahulik ja vaikne, sattus ta niivõrd suurde ekstaasi, et tema ihukarvad tõusid püsti ning ta hakkas kokkusurutud peopesadega avaldama oma lugupidamist Kõigekõrgemale Jumalale. Loomulikult ei tundnud ta hirmu. Ta oli vaimustuses Kõigekõrgema Jumala poolt ilmutatud imedest ning tema suhe Kṛṣṇaga oli sel hetkel kantud sellisest meelestatusest. Arjuna loomulikule sõprussuhtele Kṛṣṇaga lisandus imestus ning ta käitus vastavalt sellele.