TEXT 19
yo mām evam asammūḍho
jānāti puruṣottamam
sa sarva-vid bhajati māṁ
sarva-bhāvena bhārata
yaḥ — igaüks, kes; mām — Mind; evam — sel moel; asammūḍhaḥ — kahtluseta; jānāti — teab; puruṣa-uttamam — Jumala Kõrgeimat Isiksust; saḥ — tema; sarva-vit — kõige teadja; bhajati — teenib pühendunult; mām — Mind; sarva-bhāvena — igas suhtes; bhārata — oo, Bharata poeg.
Oo, Bharata poeg, igaüks, kes kahtlusteta teab, et Mina olen Jumala Kõrgeim Isiksus, teab kõike ning rakendab seetõttu end täielikult Minu pühendunud teenimisse.
Elusolendite algolemusliku positsiooni ja Absoluutse Tõe kohta eksisteerib palju filosoofilisi spekulatsioone. Käesolevas värsis ütleb aga Jumala Kõrgeim Isiksus selgelt, et igaüks, kes teab, et Jumal Kṛṣṇa on Kõrgeim Isiksus, teab tegelikult kõike. Need, kelle teadmised on ebatäiuslikud, jätkavad spekuleerimist Absoluutse Tõe kohta, kuid täiuslike teadmistega inimene rakendab end oma väärtuslikku aega raiskamata Kṛṣṇa teadvusse arendamisse, asudes pühendunult teenima Kõigekõrgemat Jumalat. Seda tõsiasja rõhutatakse „Bhagavad-gītās" kõikjal. Ja ometigi on palju sõgedaid „Bhagavad-gītā" kommenteerijaid, kes peavad elusolendeid ja Kõrgeimat Absoluutset Tõde üheks ja samaks.
Vedalikke teadmisi nimetatakse śrutiks, õppimiseks kuulamise kaudu. Inimene peaks kuulama vedalikku sõnumit autoriteetsetelt isikutelt, nagu Kṛṣṇa ja Tema esindajad. Kṛṣṇa teeb selles värsis asjade vahel selged eristused ning me peaksime seda teadmiste allikat kuulama. Sigade kombel kuulamine pole piisav, autoriteetide poolt kõneldavat tuleb ka mõista. Ei piisa akadeemilistest spekulatsioonidest. „Bhagavad-gītāt" tuleb alandlikult kuulata, ning sellest mõista, et elusolendid on Jumala Kõrgeimale Isiksusele alati alluvad. Vastavalt Jumala Kõrgeima Isiksuse, Śrī Kṛṣṇa kinnitusele mõistab igaüks, kes on suuteline seda mõistma, ka „Vedade" eesmärki. Kõikidele teistele jääb see mõistetamatuks.
Sõna bhajati on tähelepanuväärne. Paljudel juhtudel kasutatakse seda sõna kirjeldamaks Kõigekõrgema Jumala pühendunud teenimist. Kui inimene on rakendanud end täielikult Kṛṣṇa teadvusse, teenides pühendunult Jumalat, tuleb teda pidada kõiki vedalikke teadmisi mõistvaks isikuks. Vaiṣṇava paramparā traditsioonis öeldakse, et see, kes teenib pühendunult Kṛṣṇat, ei pea praktiseerima ühtegi teist vaimset protsessi Kõrgeima Absoluutse Tõe mõistmiseks. Ta on juba jõudnud lõpliku eesmärgini, sest ta teenib pühendunult Jumalat. Ta on juba läbinud kõik tõe mõistmise madalamad etapid. Ent kui inimene ka pärast sadu ja tuhandeid elusid väldanud spekulatsioone ei jõua ikkagi mõistmiseni, et Kṛṣṇa on Jumala Kõrgeim Isiksus, kellele tuleb alistuda, on kõik tema paljude aastate ja elude pikkused spekulatiivsed arutlused olnud vaid raisatud aeg.