TEXT 77
tac ca saṁsmṛtya saṁsmṛtya
rūpam aty-adbhutaṁ hareḥ
vismayo me mahān rājan
hṛṣyāmi ca punaḥ punaḥ
tat — seda; ca — samuti; saṁsmṛtya — meenutades; saṁsmṛtya — meenutades; rūpam — kuju; ati — väga; adbhutam — imelist; hareḥ — Jumal Kṛṣṇa; vismayaḥ — imestus; me — minu; mahān — suur; rājan — oo, kuningas; hṛṣyāmi — ma naudin; ca — samuti; punaḥ punaḥ — korduvalt.
Oo, kuningas, kui ma meenutan Jumal Kṛṣṇa imelist kuju, pole mu imestusel piire ning ma rõõmustan ikka ja jälle.
Sellest värsist ilmneb, et Vyāsa armust võis lisaks Arjunale ka Sañjaya näha Kṛṣṇa kõiksuse kuju. Nagu öeldud, ei olnud Jumal Kṛṣṇa sellist kuju loomulikult kunagi varem kellelegi ilmutanud. Ta näitas seda üksnes Arjuna soovil, kuid ka mõned suured pühendunud nägid seda ning Vyāsa oli üks nendest. Vyāsa on üks Jumala suurtest pühendunutest ning teda peetakse Kṛṣṇa võimsaks inkarnatsiooniks. Vyāsa andis selle nägemuse edasi oma õpilasele Sañjayale, kes nüüd meenutas seda Kṛṣṇa poolt Arjunale näidatud imelist kuju ning nautis seda vaatepilti üha uuesti.