TEXT 37
yathaidhāṁsi samiddho ’gnir
bhasma-sāt kurute ’rjuna
jñānāgniḥ sarva-karmāṇi
bhasma-sāt kurute tathā
yathā — just nagu; edhāṁsi — küttepuu; samiddhaḥ — lõõmav; agniḥ — tuli; bhasma-sāt — tuhaks; kurute — muudab; arjuna — oo, Arjuna; jñāna- agniḥ — teadmiste tuli; sarva-karmāṇi — kõik materiaalsete tegevuste järelmõjud; bhasma-sāt — tuhaks; kurute — see muudab; tathā — samamoodi.
Nii nagu lõõmav tuli muudab tuhaks küttepuud, samamoodi, oo, Arjuna, muudab teadmiste tuli tuhaks kõik materiaalsete tegevuste järelmõjud.
Selles värsis võrreldakse täiuslikke teadmisi hingest ja Kõrgeimast Hingest ning nende omavahelistest suhetest tulega. See tuli põletab tuhaks mitte üksnes kõik jumalakartmatute tegude järelmõjud, vaid ka jumalakartlike tegude järelmõjud. Järelmõjud jagunevad mitmesse järku: osaliselt avaldunud järelmõjud, kohe avalduvad järelmõjud, täielikult avaldunud järelmõjud ja mitteavaldunud järelmõjud. Kuid teadmised elusolendi algolemuslikust positsioonist põletavad kõik need tuhaks. Kui inimene omab täiuslikke teadmisi, hävivad tema kõikide tegude järelmõjud, nii aprioorsed kui ka aposterioorsed. „Vedades" („Bṛhad-āraṇyaka Upaniṣad" 4.4.22) öeldakse: ubhe uhaivaiṣa ete taraty amṛtaḥ sādhv-asādhūnī. „Inimene tõuseb kõrgemale nii oma jumalakartmatute kui ka jumalakartlike tegude järelmõjudest."