TEXT 25
śanaiḥ śanair uparamed
buddhyā dhṛti-gṛhītayā
ātma-saṁsthaṁ manaḥ kṛtvā
na kiñcid api cintayet
śanaiḥ — järk-järgult; śanaiḥ — aste-astmelt; uparamet — tuleb hoida tagasi; buddhyā — arukusega; dhṛti-gṛhītayā — veendumusest kantud; ātma- saṁstham — transtsendentaalsel tasandil asetsedes; manaḥ — mõistus; kṛtvā — tehes; na — ei; kiñcit — kõik muu; api — isegi; cintayet — peab mõtlema.
Aste-astmelt peab joogi arukuse abil ja veendumusest kantuna jõudma transsi, ning sel viisil keskendama oma mõistuse üksnes Kõrgeimale Hingele, ega mõtlema enam millestki muust.
Õigete veendumuste ja sihikindluse abil peab inimene järk-järgult lõpetama meelelised tegevused. Seda nimetatakse pratyāhāraks. Mõistus, mida kontrollitakse veendumuste, meditatsiooni ja meeleliste tegevuste lõpetamise abil, tuleb fikseerida transiseisundisse ehk samādhisse. Siis ei ole enam mingit ohtu materialistliku elukäsitluse juurde tagasi langeda. Ehkki inimene on kokkupuutes mateeriaga nii kaua kui eksisteerib tema materiaalne keha, ei tohiks ta suunata oma mõtteid meelelistele naudingutele. Ta ei tohiks mõelda ühestki naudingust peale Kõrgeima Hinge naudingu. Kṛṣṇa teadvust praktiseerides ei ole selle seisundini jõudmine raske.